Mihkel Mutt: Juhan Viiding teadis oma traagilist lõppu 20 aastat ette
Kirjanik Mihkel Mutt rääkis "Ringvaates", et raamatut "Juhani evangeelium" kirjutades üllatus ta, kui palju on Juhan Viidingu luules surma ja enesetapu teemat. Muti sõnul teadis geniaalne kunstnik 20 aastat ette oma elu traagilist lõppu, aga see ei olnud tema jaoks sugugi kurblik lend, vaid võidukas soov saada osaks kõiksusega.
"Iga rahvas peab oma tähtsad inimesed raamatusse raiuma ja eestlased on seda suhteliselt vähe teinud. Elulooraamatuid ilmub küll, aga mitte tähtsatest inimestest. Miks kirjutasin just Juhanist, siis seepärast, et Juhan pole mitte ainult geniaalne kunstnik, see on minu jaoks peaaegu et kõrvaline, tähtis on see, et ta oli erakordselt huvitav inimene," ütles kirjanik Mihkel Mutt, kes kirjutas raamatu "Juhani evangeelium".
Muti sõnul sündis raamat Juhan Viidingust seepärast, et teda huvitas Juhan kui inimene, kes muuseas oli ka geniaalne kunstnik.
Kirjanik on raamatusse kirja pannud, et teist niisugust tulnukat nagu Viiding ei ole ta oma ihusilmaga kohanud. "Kõigepealt juba see, et ta oli peaaegu eatu. Väikese poisina rääkis ja kirjutas nagu täiskasvanu ja täiskasvanuna oli ta lapselik. Tal ei olnud kaitsekihti elu suhtes. Me ei küsi iga päev, miks ma olemas olen ja mis on elu mõte, aga Juhan küsis iga päev, kus ma olen, kes ma olen ja miks ma üldse olemas olen," tõdes Mutt. "Juhan ise tahtis ka kogu aeg saada inimeseks, see kõlab täiesti hullumeelselt, aga nii see on. Ta tahtis, püüdis, lõpuks ta ei saanud, lõi käega ja lahkus elust."
Muti sõnul oli ta Juhaniga hea tuttav, aga Viidingu sõprade siseringi ta ei kuulunud. "Kuigi Juhan oli väike sitke ja läbipaistev, peaaegu nagu klaasmees, siis kui ta tuppa astus, oli tuba teda täis ja ka kõnnitee oli teda täis," nentis Mutt.
"Juhani elu ja kunst on tegelikult üks. Ta luuletas oma elu ja elas oma luulet, aga seda ei saa võtta üksüheselt. Tema luules väljendus see, mis ta arvab elust tervikuna, mis on kõige selle mõte, kas olla või mitte olla. Tema jaoks oli see kõige aktuaalsem asi, vahel ta ei tahtnudki olla. Vahel mulle tundus, et Juhan oli nagu kristall, mis tahab lahustuda, taha saada osaks kõiksusega. Selles tema tulnukalikkus seisnebki, et ta suhtus neisse asjadesse teistmoodi. Ta tahtis inimeseks saada."
Muti sõnul on Viidingul 300 luuletust avaldatud. "Peale selle viskas ta oma luuletusi igale poole. Ta oli briljantne nähtus, ainulaadne, ta tegi juhuluuletusi sõpradele igale poole sedelitele. Meil on teisi geniaalseid luuletajaid ka, aga see kergus, millega Juhan oma luuletusi tegi, on ainulaadne, säärast teist ei ole Eesti luules tõesti olnud. Luuletused tabasid teda kusagil," sõnas Mutt.
Evangeeliumi sõna kasutas Mutt raamatu pealkirjas seetõttu, et evangeelium tähendab head sõnumit, rõõmusõnumit. "Võiks küsida, kuidas nii, sest Juhani elu lõppes ju traagiliselt, aga Juhani elu on selles mõttes hea sõnum, et tekitab meis katarsise, me mõtleme temaga seoses ilusaid ja puhtaid tundeid. See ongi ju hea sõnum," nentis kirjanik.
Muti sõnul kirjutas Juhan juba oma esimestes luulekogudes, et tahab lennata lõkkesse nagu ööliblikas ja kaduda. "Kui küsida, kas keegi oleks saanud midagi teha, siis ei, ei oleks saanud teha, sest see oli lihtsalt ette määratud," tõdes Mutt.
"Veider on see, et ta on kirjutanud peaaegu täpselt ette selle, mis juhtub. Isegi aastaaja. Oma luuletuses on ta öelnud, et veri voolab lumele. Aastaarvu on isegi peaaegu täpselt tema luules võimalik välja lugeda. Ta 20 aastat varem peaaegu täpselt ütles, millal see kõik toimub. Võiks öelda, et Juhan oli nii totaalne kunstnik, et see kõik oli üks suur performance," nentis Mutt.
1995. aastal otsustas Viiding elust vabatahtlikult lahkuda. "Lahkumise põhjused olid temas endas. Seda võib nimetada surmatungiks, see on soov kõiksusega ühte saada, mis on jälle käsitamatu. See lainetas läbi tema elu, vahel andis see järele, vahel tõusis, oli vaja ajendit, see ajend tuli, see oli eraeluline, aga kui see poleks juhtunud siis, oleks see juhtunud mõni teine kord. See oli temasse programmeeritud. Seda enam, et ta ise tahtis seda, ta ei kartnud seda. See tema ööliblika lõkkesse lendamine pole mitte mingisugune nutulaul, see on võidukas lend," tõi Mutt välja.
Raamatut kirjutades sai ta Juhani kohta teada asju, mida ta varem ei teadnud. "Seal oli tahke, mida ma ei teadnud. Kasvõi see surma- ja enesetapu teema. Ma teadsin, et see on seal, aga et see on sellisel määral, ja sain veel väga palju huvitavat teada. See inimstuudium, arusaamine, mis on inimese elu Juhani näite najal, see on küll asi, mida ma soovitan kõikidel lugeda, kui erinevad saatused võivad inimestel olla," tõi Mutt välja.

Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Ringvaade", intervjueeris Grete Lõbu







