Isiksusetüüpide ekspert: enesekriitika viib võitluseni iseenda ja teistega
Isiksusetüüpide ekspert Kaido Kubri rääkis Vikerraadios väga levinud väärarusaamast, et isiksusena arenemiseks peaks inimene enda suhtes kriitiline olema, sest tegelikult on täiesti vastupidi. Kogu aeg enda suhtes karmi kriitikat tehes kaotame enda vastu usalduse ja hakkame võitlema oma lähikondsetega.
"Inimesi saab mõista ka siis, kui ei saa nendega nendega nõus olla," ütles isiksuse tüüpide ja käitumisstiilide ekspert ning treener Kaido Kubri.
Kui inimene teeb iseendaga rahu, siis sel hetkel tekib Kubri sõnul meil kõigil kohe avatus sellele, et kes need teised minu ümber on ja mida me koos teha saame. "Loomise mõttes on just oluline, et meie ümber oleksid erinevad inimesed. Aga sel hetkel, kui me pole endaga rahus, on mul keeruline teiste inimeste erisust vastu võtta."
Ehk siis tuleks teha kaks sammu, endaga rahu ja seejärel saab olla rohkem avatud teiste inimestega koostööle.
Väga levinud väärarusaam on aga see, et selleks, et ma saaksin areneda, peaksin ma enda suhtes kriitiline olema. Kubri sõnul on tegelikult täiesti vastupidi.
"Mida kriitilisem ma enda vastu olen, siis sellega käib kaasas see, et seda vähem usaldan ma omaenda varem tehtud otsuseid. Nii ma aga annan endale hinnanguid, et ma ei ole täna rahul sellega, kus ma olen ja sellega, milline ma olen. Ja kui ma arvan, et varem olen teinud nõmedaid otsuseid, siis ma täna ei julge teha ka uusi otsuseid, sest kardan, et ka need otsused on nõmedad," tõi Kubri välja.
"Püüa leida, mis sul on täna hästi, mis on need head otsuseid, mis on sind siia toonud, et oma sisemist kriitikut vaigistada. Mida rohkem ma annan endale tunnustust enda tehtud otsuste eest, seda rohkem ehitan ma üles usaldust oma seniste otsuste suhtes," tõdes Kubri. "Mul endal võttis väga kaua aega, et see paradoks läbi hammustada."
Teistele inimestele hinnangute andmine on natuke nagu kaitse inimese enda jaoks. "Kõige suurem takistaja on endale hinnangute andmine. See paneb meid lukku, lükkab kaitsesse ja ellujäämisrežiimile. Mida rohkem inimesed võitlevad enda sees, seda rohkem võitlevad nad ka väljapoole. Kui enda sees võitlusega hakkama ei saada, siis projitseeritakse võitlus enda kolleegidele, pereliikmetele ja teistele inimestele enda ümber."
Kubri tõi välja, et isiksusetüüpide järgi on meil 35 protsenti inimesi, kelle üks põhivajadusi on üksiolek.
"Kui 30–40 aastat tagasi oli täiesti normaalne, et osa su päevast oligi passimine, sest ei olnudki kuskile minna ja midagi teha, siis täna on see eraldi oskus valida oma päeva või nädalasse aega, kus sa ei jookse kuskile ega tee midagi, lihtsalt oled ja ühtlasi ei lase end pommitada ka enda sees tiksuvatest mõtetest, mis tuletavad sulle su kohustusi meelde," nentis Kubri.
Rahulikematele inimestele on vaja oma ruumi, nii-öelda oma koobast, mille vajadus on täna ikkagi väga alakaetud.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Vikerhommik", intervjueerisid Kirke Ert ja Taavi Libe