Intervjuu avab Rita ootamatust vaatenurgast, tuues välja, et vaimse tervise teemaga haakub veel üks oluline ja kurvastav trend ühiskonnas, millel võivad meie väikesele rahvusele mõeldes olla katastroofilised tagajärjed.

Eestlased ei väärtusta enam eesti keelt

"Valutan südant eesti keele ja kultuuri kadumise pärast, kuidas me ise ei väärtusta enam oma keelt. Ühelt poolt noorte inglise keele kasutamine, mis on ühest küljest paratamatus, sest maailm on nii globaliseerunud," tõdeb psühholoog Rita Rätsepp.

Nõustamiskabinetis näeb ta noori, kes ei tea enam eestikeelsete sõnade tähendust ning tipivad need Google`i tõlkeprogrammi.

"Teisalt näen aina rohkem, kuidas täiskasvanud inimesed lähevad automaatselt vene keelele üle, kui nende poole pöördutakse vene keeles. Olen vestelnud teenindajatega ning saanud vastuseks, et osades asutustes ongi neil kohustus teenindada inimest vene keeles, mis on täiesti arusaamatu. Me ei lase neil inimestel integreerudagi," nendib Rita.

Viimati tundis ta pahameelt Tallinn-Tartu bussis sõites, kui bussijuht teavitas reisijaid eesti ja vene keeles. "Paljudel riigiasutustel on kodulehed vene keeles, aga me anname selle kõigega väga valet signaali."

Paljud ei saa hakkama oma sisekosmoses toimuvate protsessidega

Rita toob välja, et ignorantsust on praegu väga palju. "Soovitakse, et keegi tuleks, teeks ja oleks. Isiklikku vastutust omaenda heaolu eest tahetakse kellegi teise kaela lükata."

Rita sõnul tuleks iseennast tundma õppida. "Kus on sinu tasakaalupunktid, mis sind endast välja viib, kuidas sa tasakaalu tagasi tuled. Juba maast madalast peale tuleb õppida tunnetest aru saama ja neid ka verbaalselt ning silmast silma väljendama. Kui sa ennast tundma ei õpi, tulebki suhtumine, et andke mulle tablett ja tehke mind korda. Ühtegi iseenda sisemist kriisi ei tohi raisku lasta minna, sellest tuleb õppida, sealt tuleb su tugevus."

Enda elu väärtuslikke õppetunde meenutades toob Rita välja, et on päriselt kahetsenud vaid seda, et temas oleks võinud olla rohkem suva-tunnet. "Ma olen alati olnud pigem korralik ja kohusetundlik, aga üks kord kasutati seda ära. Lähtusin sellest, et teine inimene peab oma sõnast kinni, aga mul tõmmati vaip alt ära. See on tagantjärele tarkus, aga mõnikord võiks jala maha lüüa ja öelda, et siit läheb minu piir."

Taolistesse olukordadesse pole aga vaja kinni jääda, sest tol hetkel tegid sa seda, mis su ressurss võimaldas. Milline info, millised emotsionaalsed ja vaimsed oskused ning võimed sul olid.

"Kui ma hiljem neile olukordadele mõeldes leian, et oleksin võinud midagi teisiti teha, järelikult olen ma arenenud. Olen millestki aru saanud, et järgmisel korral paremini teha. Nii liigumegi ühelt tasandilt teisele nagu arvutimängus," võtab Rita kokku oma nõuande, miks ei tohiks iial ühtegi head kriisi oma elus raisku lasta minna.

Kas su elu on jamasid või võimalusi täis

Mõni inimene kurdab, et üks jama lõpeb ja teine algab, millal see jama ükskord ära lõpeb. "Aga ära võta seda kui jama, võta kui võimalust. Sa said nüüd järgmisele tasemele ja suudad juba natuke keerulisemaid mänge mängida. See on suhtumise küsimus," teab Rita.

Iga meie mõtte peale keha reageerib ja aju ei tee vahet, kas midagi toimub päriselt või me ainult mõtleme sellest.

"Hingekelder on minu metafoor alateadvusest. Me korjame hingekeldrisse terve elu igasuguseid asju, aga seal on ka vanaema ja ema toodud moosid. Need on mustrid, mis tulnud kaasa meie esivanematelt. On olulisemaid ja vähemolulisemaid purke ning vahel viskab kaane pealt mõni purk kauges tolmuses nurgas, mille olemasolust polnud meil õrna aimugi. Kui nüüd suur pauk käib, on see sel hetkel hästi oluline teema, millega tasub tegelema hakata. Siis tuleb hakata uurima käärima läinud hoidise koostist. Vahel on terve kelder hukas, nii et katsu see nüüd puhtaks saada," toob Rita välja vajaduse oma hingekeldris õhk võimalikult värske hoida ning probleemide korral nendega tegelemiseks aega leida.

Rita sõnul on kõik inimesed keemialaborid. "Meie mõtted tekitavad meis keemilisi protsesse ja toit tekitab keemilisi protsesse. Pidev käärimisprotsess kehas käib igas mõttes."

Öine uni on su hingekeldri korrastaja

Enamuse infot haarab inimene silmadega. "Uni on vajalik selleks, et päeva jooksul saadud infost vajalikud seosed tekitada. Mõistusega me seda teha ei suuda, sest meil on iga päev ainuüksi 50 000–60 000 automaatmõtet peas. Aga siis tuleb uni, mis paneb kogu info sahtlitesse paika."

Öine uni on ka hingekeldri korrastaja. "See on nagu igapäevane koristamine, kus sa pühid laua puhtaks ja viid mõned asjad kapi pealt ära. Kõike tuleb teha järjepidevalt, siis ei teki kaost. Kui sa koristad korra kuus, tundubki, et nii palju on koristada, mina küll ei jaksa."

Rita ise mõtles juba lapsena enne magamajäämist möödunud päevale tagasi ning analüüsis, mida ta ühele või teisele inimesele ütles, kuidas ennast seepärast tundis ja kas järgmisel päeval võiks midagi teistmoodi teha. "Ma ei tea, kust selline mõtlemine tuli, kas on kuskilt kõrgemalt poolt antud või eelmistest eludest tulnud," muheleb ta.

Oluline on teadmine, et oli mis oli ja juhtus mis juhtus, sa ei jää sellese kinni, vaid võtad olnuga distantsi. "See on üks päev, mis su elus anti, võimalus midagi kogeda, teada saada. Kas sa tahad seda kogemust korrata või tahad seda korrigeerida. Väga oluline on aru saada, et sa saadki seda ju teha."

Kõige hullem on lükata käärima ja haisema läinud purk hingekeldri taganurka

Oma hingekeldrisse saan ma ise mõnusaid hoidiseid viia. "Millal iganes ma tahan, võin mõne moosi ka lahti teha ja minna tagasi sellesse hetke, olukorda, emotsiooni, mida tol hetkel kogesin. Mitte kellelgi teisel minu kogemust ei ole," toob Rita välja olulise mõttekoha.

"Täpselt samamoodi võin ma aga seda käärima läinud purki aina uuesti ja uuesti avada," toob Rita paralleeli inimestega, kes negatiivsetest kogemustest lahti lasta ei suuda. "Tee purk vaikselt lahti, vaata, mis seal sees on ja viska minema! Kõiki kogemusi oma elus saab üle kirjutada."

Kõige hullem, mida teha, on lükata käärima ja haisema läinud purk hingekeldri taganurka ja teha nägu, et mitte midagi pole juhtunud, kuigi hais on juba kõva. "Osade inimeste puhul on selline käitumine arusaadav, sest seal on peidus hirmud ja oskamatus. Igale inimesele on antud erinevad ressursid."

Rita isa tarvitas alkoholi ja peksis vahel ema, aga sellest hoolimata peab ta oma lapsepõlve õnnelikuks. "Väga paljud inimesed mu kabinetis on hästi süüdistavas energias, süüdistades oma vanemaid nende raskes lapsepõlves."

Lapsepõlv tõesti mõjutab meid väga palju, aga Ritat on aidanud mõtteviis, et tema on tulnud siia maailma armastust saama ja armastust andma. "Minu vanemad andsid mulle armastust täpselt nii palju, kui nad sel ajal oskasid ja said, mis ressursid neil endil olid. Keegi ei tahtnud mind meelega kahjustada, nad lihtsalt ei osanud teisiti."

Rita toob välja oma kolleegi öeldud lause, et lapsevanemad kasvatavad meid 18 aastat hoole ja armastusega ning ülejäänud elu peame me selle jamaga tegelema.

"Aga kuidas sa seda jama nüüd võtad? Kas hästi raske energiaga või kehitad õlgu ja tegeled sellega. Me ei saa olnut muuta, ükski psühholoog ei saa tulla faktipõhiselt minevikku muutma, aga ta saab aidata seda ümber kirjutada. Sul on valik, kas jäädagi oma vanemaid või teisi inimesi süüdistama, kritiseerima, võtta ohvriroll, sest faktiliselt on sul ju õigus või minna edasi."

Väidetavalt luuakse inimese baastunnetuse tüüp kaks kuud enne eostust. "Millises energias olid lapsevanemad, kui nad näiteks olid sõjaenergias või katastroofienergias, siis milline isiksusetüüp sünnib. Sellest rääkis Kaido Kubri minu taskuhäälingus "Vaimse tervise heaks". Kindlasti ei määra see inimest ära sada protsenti, sest siia lisanduvad veel geneetika, perekonnamustrid ja kasvukeskkond, mis on kõik väga suure mõjuga. Kindel on aga see, et 12 aastaga loob laps selle põhilise baasi, mille pealt ta tulevikus toimetab," selgitab Rita, millest inimolemuse kujunemine sõltub.

Mõned inimesed käivad terve elu selg ees

"Paljudel polegi ressurssi midagi muuta, nad käivad samas mustris edasi, üldse midagi analüüsimata. Ärme anna neile hinnangut, see on tema tee. Meil kõigil on erinevad teed," rõhutab Rita, et inimest ei tohi automaatselt süüdi mõista, kui ta ennast ei aita või ennast aidata ei luba.

Mõni tema kabinetti tee leidnud inimene on minevikku nii kinni jäänud, et käib ja süüdistab kõiki 50 aastat. "Need inimesed käivad oma elu nagu selg ees. Nad on näoga oma juurte, ema-isa-vanavanemate poole, aga oma elu suunas seljaga. Nende fookus on kogu aeg sellele, mis kunagi oli. Muidugi on seljatagune hirmutav ja kogu aeg võimalus kukkuda, kui käid selg ees, aga ära vaata kogu aeg minevikku," toob Rita välja.

"Nüüd on sul aeg keerata neile selg, mis tähendab, et nad jäävad sinu selja taha, nad toetavad sind selja tagant. Minu ülesanne on saada iseseisvaks, täiskasvanud inimeseks ja vaadata tuleviku suunas. See ei tähenda põgenemist ega asjadele mitte otsa vaatamist. On sinu valik, mida oma lapsepõlvest nopid. Jah, seal on tõesti igasuguseid asju," mõtiskleb Rita ning toob huvitava paralleeli inimese ja arvuti sarnasuse kohta.

"Arvuti töötab nagu inimene. Mul on võimalik hoida kõiki asju desktopil. Laduda see täis, ja iga kord kui kaane üles tõstan, vaatab kogu see jama mulle vastu. Aga on ka võimalus oma arvuti desktop korrastada ja asjad arhiveerida, panna dokumendikausta või tõsta välisele kõvakettale. Need asjad ei kao kunagi, minevik ei kao kuhugi, aga miks sa iga päev tahad minevikule otsa vaadata? Täiskasvanu on see, kes võtab vastutuse oma elu eest ja elab sellist elu, mida ta elada tahab."

Portaali Eeter intervjuusari "Psühholoogi pilk" vaatleb meie ühiskonda ja inimesi vaimse tervise teemade kaudu eesmärgiga anda mõtteainet ja tööriistu iseendaga paremini hakkama saamiseks ja enesekindluse suurendamiseks.