"Südame paneb valutama ühiskonna polariseerumine ja lõhestumine, mis Eestis hakkas jõuliselt pihta koroona ajal. Muret teeb inimeste toimetulek, sest viimasel ajal on taas tekkinud olukord, kus inimesed ei jõua enam ravimeid välja osta. Viimati puutusin sellise olukorraga kokku umbes 15 aastat tagasi, kui ravivõimaluste aruteludes oli sageli olulisimaks teguriks ravimi hind," tõdeb psühhiaater ja Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juht Madis Parksepp, kelle töö fookuses on viimastel aastatel lapsed ja noored, kuid ta tegeleb ka täiskasvanutega.

Viimase viie aasta jooksul on Parksepa vastuvõtule jõudnud inimeste suurimad mured ärevus ja depressioon. Omamoodi moodsa ajastu katkuks on viimaste aastate jooksul saanud ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire, millest väga palju räägitakse ja millega psühhiaatri sõnul tihti oma raskusi püütakse selgitada.

"ATH diagnoosi sageli lausa nõutakse ja nii Eestis kui ka Euroopas on see viinud olukorrani, kus täiskasvanutel seda häiret samal ajal nii üle- kui aladiagnoositakse. Aladiagnostika puudutab just 25.–40. eluaastates inimesi, kes eri põhjustel lapsepõlves diagnoosi ja vajaliku abini ei pruukinud jõuda. Samal ajal on tähelepanu ja keskendumisvõimet mõjutavaid tegureid oluliselt enam kui ATH diagnoos, näiteks elustiilivalikutega seonduvad asjaolud, mistõttu tuleb olla valvas ülediagnoosimise osas," selgitab Parksepp.

Suurenenud nõudlus mingi teenuse järele pingestab psühhiaatrilise abini jõudmist aga veelgi ning raskemate psüühikahäiretega inimesed ei pruugi kohe abini jõuda. "Kahjuks kehtib psühhiaatrias paradoks, et mida raskem haigus, seda keerulisem on inimesel abivõimalusi otsida ja nad jäävadki koju."

Eestlased on tabletiusku rahvas

Psühhiaatri sõnul kaebavad noored viimasel ajal aina rohkem väsimuse ja keskendumisraskuste üle. "Ma ei kuule seda oma kabinetis peaaegu kunagi kaebusena, aga suurel osal pöördujatest on probleem digihügieenis. Noorte ööpäevane telefoni kasutamise aeg on tihti kümme ja kaksteist tundi, rekordiks 16 tundi, kuigi tunnetuslikult arvavad nad ise, et digiseadmeid kasutavad nad päevas kaks-kolm tundi," avab Parksepp tundlikke vestlusi noortega.

Lahendusi leida on aga keeruline, kui ei olda valmis oma harjumusi muutma. "Sageli eeldatakse, et noorel on keskendumis- ja tähelepanuhäire, mida saaks ehk korrigeerida ravimitega," toob Parksepp välja. "Selgitan siis, et ma ei saa ju noorele ravimit välja kirjutada, kui ta ei puhka korralikult, tal pole aega süüa ja selle kurnatuse ületamiseks noort ravimitega võimestada on tervist kahjustav. Tegelikult on vanemad digihügieeniga sageli ise samamoodi hädas kui lapsed. Siin aitavad ainult ühtsed kokkulepped peres, et kõik panevad telefonid käest ära," nendib Parksepp.

"Tihti on vanem imestunud, et miks tema peab telefoni ära panema, ta on ju mõistlik täiskasvanu, kellel probleeme pole. Aga üks probleem on ka see, et digiseadmed röövivad normaalse omavahelise suhtluse aja. Üha rohkem on juhtumeid, kus noor tuleb vanemaga koos vastuvõtule, mõlemad istuvad nina telefonis ja suhtlevad omavahel peregrupi vahendusel, kuigi võiks ju silmast silma, sest istuvad diivanil kõrvuti," muheleb Parksepp.

"Paljud vastuvõttudel kuuldud mured pole psüühikahäired, vaid riskitegurid. Näiteks suhtlemisraskused. On lapsi, kes kirjutavad enne vastuvõtule tulemist omapoolsed vastused valmis ega taha neid isegi ette lugeda, vaid saadavad meiliga. Peredes suheldakse instruktsioonide kaudu: "On sul õpitud?", "Tule sööma!", "Pane asjad ära!". Üks noor ei teadnud, kus ta vanem töötab, sest ema ei rääkinud, et vahetas pool aastat tagasi töökohta ja noor ei osanud küsida ka. Väikesed tegurid, millele tähelepanu pöörata, ja olukord paraneb. See pere mõtles asjad ümber ja nad hakkasid rohkem suhtlema," rõõmustab psühhiaater ja lisab, et üsna sageli piisab tavalisest talupojatarkusest, pole vaja kohe ravimite järele haarata.

Parksepp toob välja, et elustiili ja emotsioonide regulatsiooni ning meeleoluga seotud laste ja noorte psüühikahäired on väga suures osas ennetatavad või tagasipööratavad, kui asjakohaselt tegeleda nendega seotud elustiili ja keskkonnateguritega.

Siiski kogeb psühhiaater sageli, et eestlased on pigem tabletiusku rahvas, kes kuidagi ei taha uskuda endasse kui kellessegi, kes on võimeline ise oma ellu positiivseid muutusi tooma ja seda vahel väga lihtsate lahenduste abil. "Näiteks imestatakse ikka ja jälle, et kas tõesti selline lihtne asi nagu jalutamine saab midagi muuta ja mind aidata. Muidugi saab," muheleb Parksepp. "Minu vastas istuv inimene kahtleb, et aga äkki ikkagi enne raviks."

Parksepp lisab, et mõne psüühikahäire puhul ravimiteta ei saa, aga isegi siis on paslik elustiilis või kasvukeskkonnas olevad riskitegurid ümber hinnata ja vajadusel muutused teha.

"Minu üllatuseks ilmnes näiteks koroona ajal põhjendamatut usku ja lootust ravimitesse ka inimestel, kes samal ajal vaktsiinidesse skeptiliselt suhtusid. Tegelikult saab oma elus paljusid asju väga hõlpsalt muuta, kui oma käitumist harjutada. Ja kõike korraga ja kohe ei peagi!" muheleb psühhiaater.

Läbipõlemisfaasis pole mõtet suuri ja järske ümberkorraldusi tegema hakata

Kümmekond aastat tagasi oli Parksepp ise läbi põlenud. "Ei saanudki algul aru, milles asi, olin pahur ja kõik võttis poole kauem aega. Lähedased aitasid lõpuks mu käitumisele tähelepanu pöörata. Püüdsin oma töökorraldust üle vaadata, aga kui sa oled läbipõlemisfaasis, pole mõtet suuri ja järske ümberkorraldusi tegema hakata, vaid enne leida viise taastumiseks. Kuna tundsin, et olen vaimselt ja füüsiliselt väga väsinud, püüdsin hakata ennast uuesti aktiivselt liigutama. Teadsin teoreetiliselt, et see aitab, aga polnud seda kaua aega proovinud," meenutab Parksepp väga keerulist perioodi oma elus.

Parksepal vedas, et tal oli liikumiskogemus lapsepõlvest olemas. "Lapseeas peaks keha saama kogemuse, et füüsiline aktiivsus annab hea tunde. Noorena sportisin üsna palju, aktiivne liigutamine lõppes ülikoolis. Paarteist aastat ma ei liigutanud ennast üldse ja siis jõudis kätte aeg, kui ma ei jaksanud trepist kolmandale korrusele minna. Kui liigutamisega uuesti alustada proovisin, jooksin kolme kilomeetrit tund aega, väga raske oli. See oli jooksu moodi enda liigutamine, sest kõndinuks ma ilmselt kiiremini," nendib psühhiaater.

Nüüd on Parksepp juba kümme aastat end aktiivselt liigutanud ja tunneb sellest suurt rõõmu. "Mulle meeldib jooksmas käia ja suusatada, vahel teen sõudeergomeetril trenni. Perega jalutamas meeldib ka käia, sest see on ideaalne aeg, kus lisaks liikumisele saab omavahel juttu rääkida."

Vahel tundub talle, et inimene tuleb oma murega vastuvõtule ja püüab kogu vastutuse psühhiaatrile ära anda. "Mina-ei-tea-midagi-mina-pole-ju-arst-suhtumisega kaugele ei jõua. Õnneks on enamasti inimesel endal ka mõtteid ja plaane, mida ta tahab testida. Kas see inimene peab aga ilmtingimata psühhiaater olema?" mõtiskleb Parksepp. "Lastele ja noortele on eelkõige vaja talupojaloogikaga elutervet täiskasvanut, kellega oma ideid arutada ja testida."

Tagantjärele tõdeb psühhiaater, et tema karjääri üks suuremaid vigu on olnud see, et ta ei osanud piisavalt arvestada inimeste ja nende tegeliku elu erinevustega. "Nii taustsüsteemid kui suhtlusringkonnad on inimestel ju erinevad, samuti huvid ja eesmärgid. Ilma seda arvestamata ja pelgalt enda arvamusest või veendumusest lähtuvaid soovitusi andes võib kõik hõlpsasti rappa joosta," on Parksepp veendunud. "Kui keegi püüaks mind kuhugi minu jaoks mõistetamatusse suunda sikutada, siis ma ka ei teeks koostööd, tekib vastupanu. Minu ootus vastuvõtul ongi, et inimesed pakuvad ise variante välja, mida mina oma erialastest teadmistest ja kogemusest tulenevalt täiendan ja aitan sobivaid suundi valida. Inimesi tuleb kuulata ja oma ettepanekuid selgitada, aga nende eest otsustada ei saa," tõdeb ta.

Läbipõlemise tekitavad mitmed asjad korraga ja vaid väga harva üks konkreetne sündmus. "Meie psüühika ja keha toimivad ühtsena ja võitlevad pidevalt erinevate haigustekitajate ja raskustega. Kui mingil hetkel, enamasti erinevate tegurite koosmõjul, vastupanuvõime ületatakse, jääme haigeks või saame koormusvigastuse. Psüühikaga on asjad täpselt samamoodi. Enamiku raskuste ja probleemidega saame tegelikult hakkama, ent kui neid on liiga palju ja liiga kestvalt, jääme hätta. Ehk siis ühelt poolt on ennetus oma psühholoogiliste kaitsemehhanismide arendamine ja võimestamine, teisalt aga soodsa ja toetava keskkonna loomine."

Eluliselt rasketes olukordades on normaalne ka ennast halvasti tunda

"Psühhiaatrite vahetu stress ei ole enamasti võrreldav näiteks kirurgi omaga operatsioonil või anestesioloogi omaga intensiivravi läbi viies. Psühhiaatrite stress on krooniline ja pidev, nagu ka mured ja häired, millega me tegeleme. Kui nädalast nädalasse ja päevast päeva tegeleda inimeste elumurede ja raskuste kuulamisega, neile kaasa elamise ja nende toetamisega, siis koju minnes, kui teed teleka või raadio lahti ja kuuled uudistest, et kuskil põleb, vulkaan purskab, keegi upub ja kuskil on sõda, võibki tunduda, et maailm on üks sünge ja lootusetu paik. Siin tuleb appi oskus positiivset näha, ja seda oskust saab õppida," tõdeb Parksepp.

Eestlastel ei lase liigselt rõõmustada ka ebausk. "Kui ma täna väga palju rõõmustan, tuleb homme kindlasti mingi jama. Oskus olla hetkes ja märgata pisikesi positiivseid asju on tõhus stressileevendaja ja aitab ärevusega toime tulla. Ma ise olen tegelikult väga halb hetkes olija. Teoreetiliselt ma tean seda, aga harjumuseks pole suutnud veel kujundada. Küll aga olen proovinud iga päev teadlikult märgata ja mõelda, mis on hästi läinud ning omandanud oskuse pisiasjadest rõõmu tunda," tõdeb psühhiaater. "Eesmärk polegi kogu aeg õnnelik olla, vaid osata leida rahulolu, enam-vähem okei võiks olla ja eluliselt rasketes olukordades on normaalne ka ennast halvasti tunda."

Parksepale meenub üks kümneaastane ATH diagnoosiga poiss, kes teda väga palju õpetas. "Ta oli hästi impulsiivne, kes kiirelt kõigele reageeris ja kui midagi ei meeldinud, andis kohe pasunasse. Tegime tal diagnostika ja leppisime kokku raviplaani. Mõne aja pärast sain vanematelt koolipoolse tagasiside, et natuke parem nagu on, aga kehalise kasvatuse tunnis ikkagi juba viiendal minutil vihastas teise poisi peale ja tekkis rüselus. Poiss muigas selle peale ja ütles, et huvitav, aasta aega tagasi läks mul vihastamise peale viis sekundit, nüüd viis minutit, see on ju väga suur edasiminek aasta ajaga ja küsis mu käest, millal mina viimati nii palju suutsin mõnda oma tegevust parandada. See õpetas mind märkama edusamme pikas protsessis."

"Vahel kurdetakse, et eksamiperioodil on noortel palju stressi, aga nii see peabki olema, sest need on eksamid. Psüühikahäire kahtlusest võib rääkida siis, kui stress jääb kestma ka pärast seda perioodi. Näiteks meeleoluhäirete puhul on kooliõpilasi sageli keeruline hinnata kevadel, sest aprillis-mais on kooliväsimus ja eksamite-arvestustega seonduv stress ning ärevus laes, mis on enamasti normaalne. Aga kui see kestab veel ka jaanipäeval, siis tuleb edasi uurida," selgitab Parksepp. "Vaimsest tervisest räägitakse palju, aga inimestel on ka tööriistu vaja, et osata oma tervist toetada. Et kui ma juba oskan märgata, mis minuga toimub, siis kuidas ma ennast vajadusel aidata saan."

Hirmuäratava tundega, et teistega võrreldes jään ma alla, hakkamasaamist tuleb harjutada

Võrdlus teistega on midagi, millega toimetulemist peab õppima ja õpetama. "Praegu on igasugused võrdlused ka tabud. Näiteks matemaatika või kehalise kasvatuse hindeid kuhugi stendile enam ei panda. Teatud määral saab võrdlustest loobuda, samas toimub pidev enda võrdlemine teiste, sageli näilise kuvandiga virtuaalmaailmas varasemast palju suuremal määral. Edetabelid, pingeread ja ise välja mõeldud võrdlused võivad olulisel määral tekitada stressi, kui me ei õpi neid õigesti lugema ja tõlgendama," tõdeb psühhiaater.

Ilmselgelt ei saa, ja ei peagi inimene kõikides edetabelites ja võrdlustes olema esimene ning see pole läbikukkumine, vaid normaalne elu. "Selliste tunnete mõistmist ja nendega hakkamasaamist tuleb ka harjutada. Samuti tuleb õppida seda, mida mingid pingeread tegelikult tähendavad ning mida, kui üldse, need minu kohta ütlevad," toob Parksepp välja.

"Mul oli 1990. aastatel kehalise kasvatuse õpetaja, kes paistis silma sellega, et kõik õpilased pidid jooksma, kõrgust hüppama ja kuuli viskama, aga tulemusi võrreldi õpilase enda eelmiste tulemustega. Spordipäeval olid tulemused kõigile vaatamiseks väljas, aga võis juhtuda, et olid kuulitõuke pingerea tagaotsas, aga hindeks said viie, sest võrreldes eelmise aastaga parandasid sa enda tulemust. Samuti võisid olla pingerea eesotsas, aga saada nelja, sest su tulemus oli oluliselt kehvem kui eelmisel aastal," selgitab Parksepp.

Elus on ju ikka nii, tahame või ei taha, aga edetabelite ja hindamisega meil kokku puutuda siiski tuleb. "Kui lähed ülikooli, on ju mingid sisseastumishinded või kui kandideerid mõnele töökohale, on ka kriteeriumid, mida peab täitma ning mille alusel moodustub paremusjärjestus. Sõltumata sellest, kas pingeread on avalikud või mitte, asetub neisse ikkagi iga kandideerija. Kui sa ei ole harjunud välise võrdlusega toime tulema, tekibki tunne, et ma pole midagi väärt."

"On normaalne, et minu võimed, oskused ja pädevused on erinevates valdkondades erinevad. Mul võib olla maailma parim treener ja kalleim varustus, aga ma ei hakka ilmselt kunagi kõrgust üle kahe meetri hüppama, sest mul lihtsalt pole selleks eeldusi ja võimeid, aga võib-olla oskan ma hästi vabaviskeid visata või matemaatikaülesandeid lahendada," muheleb psühhiaater.

Headeks lähisuheteks vajame silmast silma suhtlemist, arutlusruumi ja aega

Mida me siis vajame, et olla ise vaimselt tugev ja aidata ka oma lähedastel raskete hetkedega toime tulla.

"Ükski laps ega noor ei eelda, et tema vanematel on kasvatusteaduste kraad või pereterapeudi kutse, nad tahavad, et nende kõrval oleks toetav inimene, kes oleks tema jaoks olemas, lapsepõlves rohkem suunab, teismelisena on pigem selja taga. Noor tunneb, et häda korral on olemas inimene, kes teda kuulab ja ka mõistab. Sellise suhte loomise eeldusteks on tahe ja ühine aeg, aga mitte mingid spetsiifilised eriteadmised ja vanemlikke oskusi on alati võimalik koos kasvamise perioodil omandada," tõdeb Parksepp.

Psühhiaatri sõnul üllatab vanemaid ikka ja jälle teismeiga, et nüüd on lapsel mingi haigus tekkinud, laps on trotslik ja ei taha enam suhelda. "Aga see ongi iga, kus noorel tuleb lasta iseseisvuda, samal ajal on vanemad taustal turvaliseks tagalaks, kuhu noored saavad tagasi tulla. Proovivad ära, saavad kõrvetada ja tulevad muret jagama või saavad eduelamuse ja tahavad meiega oma rõõmu jagada. Aga vastastikku teineteist trotsides me kaotame üksteist ära."

Vanemad vahel kurdavad, et ei tea, kuidas oma lapsega suhelda ja kontakti saada. "Ma küsin, et olete te kunagi lapselt küsinud, kuidas talle meeldiks suhelda. Vastatakse, et ei ole, polegi head aega, millal rääkida. Mina olen soovitanud juba enne teismeliseiga kujundada rääkimisharjumus, näiteks autosõidu ajal trennist tulles või mõne muu tegevuse ajal, kui ollakse nagunii koos. Väga hea traditsioon on pere ühised söögiajad. Laps teab, et see on aeg, mil vanem kuulab, ja see on hea aeg ka küsimusteks," toonitab Parksepp.

"Emotsionaalses mõttes on peamine, mida me heade lähisuhete jaoks vajame – nii laste kasvatamisel kui ka paarisuhtes –, silmast silma suhtlemine, arutlusruum ja aeg," toob Parksepp välja. "Head lähisuhted on omakorda tähtsaim kaitsev tegur, mis aitab toime tulla elumuredega ja ennetada paljusid psüühikahäireid."

Portaali Eeter intervjuusari "Psühholoogi pilk" vaatleb meie ühiskonda ja inimesi vaimse tervise teemade kaudu eesmärgiga anda mõtteainet ja tööriistu iseendaga paremini hakkama saamiseks ja enesekindluse suurendamiseks.

Häid nippe ja nõuandeid leiab Tarkvanem.ee ja Peaasi.ee veebilehelt.