"Südame paneb valutama, et inimesed jõuavad arsti juurde väga hilja, sest kogu protsess on patsiendi jaoks nii keeruliseks aetud. Just veidi aega tagasi helistas mulle soliidses eas härra, kes oli tervishoiusüsteemi peale väga tige. Kuna ta ei saa digitaalsest asjaajamisest aru, ei pääsenud ta ka arsti juurde. Inimese jaoks võib see kadalipp olla täiesti hoomamatu ja sõnumid vastukäivad. Mine EMO-sse, ära mine EMO-sse, mine perearsti juurde, aga sinna ei saa, sest registreerima peab digitaalselt," toob psühhiaater Margus Lõokene välja tervishoiusüsteemi kitsaskoha paljude patsientide jaoks.

Tõsiselt tervisega hädas oleval inimesel käib selline asjaajamine ilmselgelt üle jõu. "See on põhjus, miks ma naudin erameditsiinis töötamist. Minu juurde inimene lihtsalt tuleb," lisab Lõokene, kes käib perearste koolitamas ja kogeb pidevalt, et perearstkond on muudetud administraatoriteks, kes arstitöö tegemise asemel peavad tegelema kõikvõimaliku bürokraatiaga.

Aju jaoks on mured, mis ei allu inimese kontrollile, väga rasked taluda

Patsientide vaimse tervise probleemidest rääkides näeb Lõokene aga selget tendentsi paremuse suunas. "Inimesed on vaimse tervise muredest teadlikumad, oluliselt motiveeritumad ja ka pingutavad rohkem kui aastaid tagasi, mil mina meditsiinis alustasin. Meditsiinis on üldse kõige tähtsam aspekt, et inimene saab targaks ja teadlikuks oma tervisemurest," toob psühhiaater välja.

Ühiskonnas on tema sõnul viimased viis aastat olnud tohutult stressi, mis ei allu meie kontrollile. "Meil oli koroonaepideemia, on sõda, poliitikud kemplevad, maksud tõusevad. Need on mured, mis tekitavad ajutervise kõrvalekaldeid, sest aju jaoks on mured, mida inimene ise ei suuda lahendada, väga rasked."

Vaimse tervise probleemide puhul tunneb inimene aga mõningast vabadust, sest see on midagi, mida ta ise suudab kontrollida. "Väga oluline on ka see, et viimasel ajal on meediapilti jõudnud spetsialistid, kes sel teemal avameelselt räägivad ja see on ülitähtis," toob Lõokene välja.

Inimese elukaare igal kümnendil on ajutervise seisukohast omad riskifaktorid

Ajuarengust rääkides tõi psühhiaater välja ajutervise riskifaktorid inimese elu erinevatel etappidel. Teismeliseeas tõusevad fookusesse emotsionaalsed probleemid. Sel eluetapil mängivad kõige rohkem rolli hormoonid, noore inimese sotsiaalne situatsioon, infomüra, pidev omavaheline võrdlemine.

 "Ajutervise seisukohast järgmine väga oluline etapp on varajane täiskasvanuiga. Kui enne oli elu suhteliselt lihtne, siis nüüd peab ise vastutama hakkama. Kui asjad ei lähe nii nagu loodetud, ei pea tundlikuma ajuga inimesed vastu. Sel ajaperioodil vallandub haavatava ajuga inimestel rohkem toimetulekuraskusi, mis võivad väljenduda psüühikahäirena," ütleb Lõokene.

Järgmine oluline etapp on 30. eluaastate algus. "Mina nimetan seda eesmärkide kadumiseks või hägustumiseks. Inimene on lõpetanud kooli, omandanud hariduse või kutse ja on peaaegu kümme aastat tööl käinud. See on aeg, mil töötegemisest saab juba natuke nagu küll. Tekib küsimus, kas ma olen teinud ikka õige valiku," ütleb ta.

"Kuivõrd laste saamine on väga palju hilisemaks lükkunud, siis need, kellel veel pole lapsi, aga ka meest või naist mitte, mõtlevad nüüd, mida oma eluga peale hakata. Kui meil pole eesmärki, on meie aju haavatavam vaimse tervise probleemide intensiivistumisele. Haavatav aju võib minna rikkesse, mis väljendub toimetulekut häirivate ajutervise probleemidena."

40. eluaastates algab inimese elus nõiaring, millest väljarabelemine sõltub ajutervise tugevusest

Järgmine kriis saabub meie ellu 40. eluaastates. "Siin tuleb nüüd mängu naiste ja meeste erinevus. Naisi mõjutab perimenopausi perioodist menopausini naissuguhormoonide süsteemis aset leidvad bioloogilised muutused, millel on oluline mõju ajutalitlusele. Olulisimaks peetakse sel perioodil progesterooni kaitsva mõju järkjärgulist langust, vähem räägitakse teistest hormoonidest, aga kõigil suguhormoonidel on selge toime ajutalitlusele," selgitab psühhiaater.

Sarnane muutus leiab aset pärast sünnitust. "Kui raseduse ajal on sel hormoonil ülekaalus suuresti aju kaitsev ja rahustav mõju, siis sünnitusjärgselt läheb see kaitsev mõju järsult alla. Kaitsva hormooni languse foonil intensiivistuvad järjekordselt ka ajutervisega seotud probleemid ja seda nii sünnitusjärgses kui ka perimenopausis," lisab Lõokene.

"Samasse etappi langeb ka järjekordne eesmärkide puudumise faas ja seda nii naistel kui meestel," toob Lõokene välja. "Partner ei paku enam naudingut, töö ei paku naudingut, lapsed on piisavalt suured."

"Kust tuleb keskeakriisi kontseptsioon neuroteaduslikus mõttes? Täpselt sellest perioodist tulebki. Kui mitte miski ei paku enam naudingut ja eesmärgid puuduvad, hakkad midagi uut otsima. Kui otsid, siis tõenäoliselt funktsioneerid paremini, kui ei tee just lollusi ega valesid valikuid," hoiatab Lõokene 40. eluaastates varitsevate ohtude eest.

"See on nagu nõiaring, mis selles eluetapis peale hakkab," tõdeb ta. "Kui naudinguid pole, ei ole isu ka millegagi tegeleda. Kui mitte millegagi ei tegele, siis ka ei koge midagi positiivset. Kui mitte midagi positiivset ei koge, pole ka naudinguid."

Et naudingut saada, ostab mõni mees endale Ferrari või jahi, võtab armukese, läheb ümbermaailmareisile. "Miks 30-aastaselt seda ei tehtud? Siis polnud nii palju raha," muheleb Lõokene.

Hea eeltöö korral on võimalik riskiaknaid inimese elukaares leebemalt läbida

Seejärel saadakse uuesti jalad alla ja funktsioneeritakse normaalselt, kuni saabub järgmine kriis, peab pensionile jääma. "Mis ma nüüd teen? Eesmärgid olid enne tööalased ja elu oli justkui paigas. Mõtlesid, et kui pensionile jääd, ei tee mitte midagi. Natuke aega läheb mööda ja enam ei suudagi midagi teha," hoiatab Lõokene, et pensionipõlves ei tohiks mingil juhul diivanile pikutama jääda.

Pensionipõlves ähvardab meid veel üks suur oht ehk sotsiaalsuse kadumine. "Selle ajani, kui inimene käib tööl, tegeleb hobidega, on ta sotsiaalselt väga aktiivne. Lisaks hakkavad pensionieas ka sõbrad ja lähedased ümbert ära kaduma. Ajule jällegi ülihaavatav periood."

Kokkuvõtvalt võib Lõokese sõnul välja tuua, et ajutervise jaoks on riskifaktoriteks vananev aju, sotsiaalsuse vähenemine ja eesmärkide puudumine. "Pensionieas tulevad kõik need kolm riskifaktorit korraga mängu ja on neuroteaduslikult mõeldes riskiaknad inimese elukaares."

"Kas selle kõigega tuleks leppida? Kindlasti mitte, aga seda tuleks mõista. Kui mingil eluperioodil on riske rohkem, tuleb juba ennetavalt panustada aju tugevdavatele faktoritele. Aju tugevdavad faktorid on naudingut pakkuvad tegevused. Näiteks kultuurilised või sportlikud tegevused, mida tuleb sel perioodil rohkem kogeda."

Regulaarne liikumine on samuti aju tugevdav tegevus. "Tänapäeval räägime nii aeroobsest liikumisest kui ka lihastreeningust. Eriti oluline on lihastreening perimenopausis olevatele üle 35-aastastele naistele, kelle jaoks võiks kord-kaks nädalas lihastreeningut olla kohustuslik, et hoida hormonaalset taset ja positiivset mõju ajutegevusele," soovitab Lõokene.

Riskiperioodil peame ka palju rohkem vaatama, mida me sööme. "Ajule vajalik on valk, oomega-3-rasvhapeterikkad toiduained, mineraalid ja vitamiinid. Süsivesikuterohkus toidus ajule vajalik ei ole ja seda võiksid eriti arvestada üle 35-aastased inimesed," toonitab psühhiaater.

Läbivaks jooneks ja tugeva ajutervise üheks tähtsaimaks komponendiks on eesmärkide olemasolu inimese elu igas etapis. "Eesmärgid tõstavad oluliselt elukvaliteeti, aga need tekivad siis, kui sa midagi koged ja midagi näed."

Lõokene toob ka välja, et religioossetel inimestel töötab aju üldjuhul paremini ja on sageli tervem. "Miks? Sest religioossetel inimestel on kogu aeg eesmärk, mingi tugi. See on väga võimas jõud tugeva ajutervise tagamisel."

Eesmärk võib olla tööd, suhteid, tervist, sporti puudutav ehk ükskõik, mis inimesele sel konkreetsel eluetapil naudingut pakub.

Enda kogemusest rääkides ütleb Lõokene, et ta on õnnesärgis sündinud. "Mul on väga vedanud. Olen teinud elus valikuid, mis on olnud õiged, need pole üldse olnud tol hetkel teadvustatud. Olen näiteks eluaeg sporti teinud, valisin eriala, mis mulle tohutult meeldib ja päeva lõpus ma ei tunne, et oleksin tööl käinud. Kogu elu ma aga tervislikult elanud ei ole, kardinaalselt vastupidi, olen igasuguseid lollusi teinud, aga sain oma vitsad kätte ja suutsin neist järeldused teha," mõtiskleb ta.

30. eluaastani võid ükskõik millist elu elada, aga siis tekivad probleemid. "Kümme aastat tagasi mõtlesin ma asjad enda jaoks läbi ja muutsin oma elus totaalselt kaht asja. Unerütmi ja toitumist. Hakkasin varem magama minema ja varem ärkama. Tunnen sellest rütmist oma päevasele aktiivsusele tohutult positiivset mõju. Lähen magama kell kümme ja ärkan kell viis ilma kellata. Minu unevajadus on seitse tundi," toob Lõokene välja.

"Mõtlesin aastaid, et olen selline tüüp, kellel õhtul pea võtab väga hästi, aga siis avastasin, et hommikul võtab veel paremini. Hommikul on ülihea aeg enne teisi ärgata, see on aeg iseendale. Kui on keerulisemad ajad, siis hommikul vara tõustes lähen esimese asjana jalutama, 20 minutit jalutamist paneb aju ülihästi tööle."

Kõik muudatused, mida oma elus teed, peavad pakkuma naudingut

Toitumise totaalne muutus tähendas Lõokese jaoks seda, et kui varem oli ta harjunud sööma korra päevas, siis nüüdsest muutis ta toitumise regulaarseks ehk kolm toidukorda päevas. "Viimaste aastatega olen hakanud väga ka seda vaatama, mida ma söön. Kui hästi toituda, on pea kognitiivselt võimekam, seda tunnen ma enda kogemusest."

Superabimehena toob Lõokene välja mediteerimise. "Paar aastat tagasi leidsin enda jaoks mediteerimise, keerulisel eluperioodil aitab superhästi. Kolleeg harrastas seda ja mul vedas, et sain kohe väga hea esimese kogemuse. Pärast tööpäeva mõjus see nagu trenn. Mediteerimisel on ajutegevusele väga rahustav mõju. Kui mediteerimistehnikad on omandatud, võid seda teha ükskõik kus ja ükskõik millal."

Kohe ta seda ei taibanud, aga tagantjärele tarkusena saab nüüd öelda, et kõik muudatused, mida oma elus teed, peavad pakkuma naudingut. "Võtame näiteks jalutuskäigu, kas lähed midagi toredat vaatama või on sul peas mõnusad mõtted, mida tahad jalutades iseendaga arutada. Kõige parem viis asju lahendada on liikumisel, sest aju töötab siis paremini. Me teeme kolleegidega näiteks töökoosolekuid jalutades," toob Lõokene välja.

Ajutervise jaoks superspordialad on tennis, padel, sulgpall ja golf

Sama lugu on sportlike tegevustega, ka need peavad eelkõige iseendale naudingut pakkuma. "Kolm ajutervise jaoks superspordiala on tennis, padel ja sulgpall. Miks? Sest sa oled kontsentreeritud, seal on väga mitmekülgne liikumine, tasakaal on paigas, seal on ka sotsiaalsus, võidumoment ning traumaoht on väike," loetles Lõokene. "Nooremas eas on tugevam mõju jalgpallil ja korvpallil, kus on sotsiaalsust ja võitluslikkust rohkem."

Üks väga hea spordiala, mida harrastada vanemas eas, on golfimäng. "Ükskõik, mis eas sa alustad, lähed ikka järjest paremaks. Amatöörtasemel mängides ei nõua golf selliseid füüsilisi võimeid nagu jalgpall, korvpall või jooks. Golfi harrastades saad sportliku eduelamuse vanuses, kus tegelikult meie sportlikud võimed käivad alla."

Ajutervisele on väga kasulik tegevus ka aiandus. "Esiteks seepärast, et viibid looduses, juba sellel on ajule väga rahustav ja stabiliseeriv mõju. Samuti seetõttu, et igasugusel aiandustegevusel on alati käega katsutav tulemus, sa kohe näed, et oled midagi ära teinud."

Veel on väga kasulik muusikariistadel musitseerimine, mis aktiveerib korraga aju eri piirkondi. "Mina oma töös soovitan patsiendile sageli ravitulemuslikkuse parendamiseks näiteks regulaarset klaveri- või kitarrimängu."

Kõik soovitused, mida ta oma patsientidele jagab, tulevad läbi tema enda kogemuse. "Mitu aastat tagasi oli mul jalatrauma, pidin mingi aeg kodus olema ja see oli minusugusele nii raske. Kuna liikumist oli vähe, jooksis juhe väga kiiresti kokku. Siis võtsin kitarri ja mängisin, ülitõhusalt mõjus. Kõik soovitused olen ise enda peal läbi proovinud."

Väga oluline on oma tegevuste positiive tagasisidestamine iseendale

Miks peaksime tegevusi tehes naudingut kogema? "Kui me nende tegevuste käigus naudingut ei koge, siis me loobume. Meil saab kõrini ja mingil hetkel me enam ei suuda sinna fookust panna. Kui meile aga midagi meeldib, teeme seda veel," toob Lõokene välja väga olulise aspekti.

Lisaks naudinguefektile on väga oluline ka endale oma tegevuste positiivne tagasisidestamine ehk iseenda premeerimine, märkamine, et miski mõjub mulle hästi. "Me peame õppima ajule pai tegema, mitte ainult piitsa andma, sest ühiskond ja ümbritsev elu toodavad meile nagunii iga päev negatiivsust juurde."

Ühiskond ja elukorraldus on paratamatult pidevas arengus ja paljuski ei ole see meie organismi vajadustega kooskõlas. On asju, mida saame muuta ja neid, mis on meie kontrolli alt väljas. Kui me aga mõistame selliste muutuste mõju meie tervisele, oskame leida ka lahendusi.

"Võtame näiteks tehnoloogia kasvava rolli meie elus. Evolutsiooniliselt pole meie aju loodud arvuti taga istuma. Aju tahab olla aktiivne, lahendada probleeme, mis on meie kontrolli all. Kõige parem näide ühiskonna muutunud mõjudest on ATH diagnoosiga inimesed. Kui mõelda ajale, mil elati loominguliselt ja loodusega kooskõlas, olid ATH eripäradega inimesed kõige edukamad ja paremini funktsioneerivad inimesed ühiskonnas. Nüüd ei ole ajul enam nii palju rakendust ja sellest tekivad probleemid," tõdeb Lõokene.

Suurim ahhaa-elamus psühhiaatri kabinetti jõudnud inimestel on arusaam, et nii palju saab oma vaimse tervise hoidmisel ja tugevdamisel ise ära teha. "Psühhiaatri eesmärk vastuvõtul on, et patsient läheb uksest välja targemana, kui ta tuli. Ta saab kaasa tööriistad, kuidas edasi minna, aga patsient ise peab võtma kohustuse, et tema on selle võistkonna kapten ja arst on treener, kes paneb paika taktika ja vajadusel toetab. Vedav jõud peab igal juhul olema patsient ise, sest koos suudame väga palju korda saata nii vaimse tervise probleemide ennetamisel kui ka ravis," räägib Lõokene oma kogemustest.

Tervis on Lõokese sõnul samaväärne majaehitusega. Väga lihtne on ehitada maja, kui on päikesepaisteline ja ilus ilm. Ükskõik mis põllu peale saab klotsid püsti panna ja seisabki koos. Kui aga veidigi vihmasem ilm tuleb, vajub selline maja kohe vildakile, sest sel pole korralikku vundamenti laotud.

"Tervisega juhtub täpselt sama. Peame kõigepealt korraliku vundamendi paika saama ja alles siis saame vajadusel hakata tuld kustutama. Tugeva maja vundamendiks on teadlikkus ajutervise riskifaktoritest ja ajutervise tugevdamise võimalusest kogu inimese elukaare jooksul," tõdeb Lõokene.

Portaali Eeter intervjuusari "Psühholoogi pilk" vaatleb meie ühiskonda ja inimesi vaimse tervise teemade kaudu eesmärgiga anda mõtteainet ja tööriistu iseendaga paremini hakkama saamiseks ja enesekindluse suurendamiseks.