"See, et me ei ole kogu aeg õnnelikud, ei tähenda automaatselt, et meil on kohe mingi psüühikahäire. Me peamegi õppima olema ka mitteõnnelikud. Mulle tundub, et see on üks praeguse ühiskonna raskuspunkte, see ihalus, et me peame kogu aeg olema õnnelikud, ei pea olema. On täiesti elulisi olukordi, kus on täiesti normaalne olla mitteõnnelik," ütles Jämejala psühhiaatriakliiniku juht ja psühhiaater Madis Parksepp.

Psühhiaatri sõnul tasub inimesel mõelda ja töötada selle nimel, et tal enda jaoks oleks okei olla, et ta ei peaks kõrvutama ennast niivõrd teistega, ei peaks püüdma olla niivõrd teiste moodi. "See on tänapäeval üks suuri raskusi noortel, sest infotulv, kellega end võrrelda on niivõrd suur," sõnas Parksepp.

Parksepp tõi välja, et teda aitab väga liikumine, kui elus on keerulised hetked ning kui ta varem jalutas nii, et kuulas samal ajal podcaste või raadiot, siis sai ta aru, et see ei aita end välja lülitada ning nüüd liigub ta nii, et ei kuula midagi. "See kuidagi rahustab."

Täiskasvanutel diagnoositud ATH on viimase kümnendi jooksul huviorbiiti tõusnud. "Ühelt poolt soov otsida enda eluraskustele mingeid põhjuseid. Teisalt on diagnoosi esinemine täiskasvanutel Eestis suhteliselt uus teema. Kindlasti on suur hulk inimesi, kellel see diagnoos on varasemalt jäänud diagnoosimata, aga on ka neid, kellel seda diagnoosi pole, kes on selle kohta lugenud ja püüavad sellega seletada, et mul läheb küll hästi, aga tahaks, et läheks veel paremini," selgitas Parksepp.

ATH algab psühhiaatri sõnul alati lapsepõlves, mitte täiskasvanueas. "Tavaliselt seda märgatakse lasteaia lõpus, kooli alguses, kui hüppeliselt suurenevad nõudmised lapsele, aga pooltel see ajapikku vanusega taandub, nii et täiskasvanueaks on see peaaegu taandunud," täpsustas psühhiaater. "Teisel poolel jääb see kogu inimese elukaarel püsima."

Väga palju saab ikkagi ära teha oma elustiili korrigeerimisega. "Kui me puhkame ja magame piisavalt, oleme igal juhul tõhusamad ja seda ei asenda tabletid."

Oskar Lutsu "Kevade" Joosep Toots on hea näide ATH diagnoosiga lapsest. "Tema on ju hea näide ka sellest, kellel osaliselt järgnevates raamatutes teatud tunnused püsisid ka täiskasvanueas. Ja ta on ka hea näide sellest, et ravivõimalusi ju polnud, aga tema toimetulek oli päris hea, nii et ATH-l on ka plusse, need inimesed reeglina on uudishimulikumad, võtavad asju ette," tõi Parksepp välja.

ATH on peamiselt bioloogiline arengu eripära, see ei ole kasvatuslikult esilekutsutav.

Parksepp tõi välja, et näeb oma kabinetis noori koos lapsevanematega, kes suhtlevad omavahel nutiseadme teel. "Nutiseadmed mõjutavad päriselulisi suhtlusoskusi. Ema on koos noorega kabinetis, noor saadab talle sõnumi ja ema ütleb mulle, et laps tahtis veel seda täpsustada. Kui ma küsin, et miks me ei räägi, siis ilmselt pole peres seda harjumust," tõdes Parksepp. "Kui ma küsin, et kas te kodus saadate ka omavahel sõnumeid, siis see ongi nende suhtlusstiil. Võib-olla sinna suunda me lähemegi ja inimesi, kes räägivad teisele otsa vaadates ja päriselt, mõnekümne aasta pärast ei olegi."