"Koolitustel armastan tuua näiteid seoses teismelistega, sest kui on keerulised olukorrad, sa survestad teismelist millekski, siis teismelise reaktsioon oma vanematega on ehe ja puhas, ta ei peida oma emotsioone. Kui ta on vihane, lööb ukse kinni ja samad protsessid toimuvad meiega ka täiskasvanuna, aga töö juures me seda protsessi varjame, sest oleme ära õppinud, et nii ei ole viisakas," selgitas juhtimiskoolitaja, perekeskuse Sina ja Mina asutaja, Gordoni perekooli maaletooja ja nelja lapse ema Ruti Einpalu.

Einpalu on sügavalt seda meelt, et inimene areneb kogu aeg. "Areng ja õppimine on meie psüühika üks põhivajadusi ja kui me ei saa areneda, teeb see meid kurvaks."

Kui keegi hakkab meid arenguga survestama, ja kui see ei lange kokku tähendusruumiga, mis minu sees on, tuleb vastusurve. "Vastupanu võib olla nähtav või varjatud. Nähtav on see näiteks teismeliste käitumisest. Varjatud vastupanu on see, kui ma mõtlen, et ma ei ole millegagi nõus, aga ei ütle seda välja."

Kõige suuremat rõõmu kogeme siis, kui oleme iseennast ületanud. "Me oleme julgenud välja astuda mugavustoonist. Oleme teinud midagi, mida me arvasime, et me kunagi ei suuda. Eriti suur on see rõõm siis, kui oleme teinud seda teistega koos," tõdes Einpalu.

Mugavustsoonis olles me suurt rõõmu kunagi ei tunne ja kui oleme seal kaua, tekib lõpuks tüdimus. "See on loomulik protsess. Kui inimene on kaua aega üht ja sama tööd teinud, võib talle lõpuks hakata tunduma, et ma ei tunne enam oma tööst rõõmu, äkki ma eksisin kunagi erialavalikuga. Aga tegelikult on lihtsalt seda õppimise tsooni, ebamugavust, head ja tähenduslikku õppimist jäänud väheks," selgitas Einpalu.

Eesmärk, mille poole püüelda, peab juhtimiskoolitaja sõnul noore jaoks olema tähenduslik, et ta ise tahaks selle poole püüelda. "Tähendus peab tekkima inimese enda sees. Kui minu emal on olemas tähendus, miks mina võiksin õppida või teha sporti, aga see ei ole minu tähendus, siis see ei lähe arvesse. Kõige paremini tekivad tähendusruumid, kui me oleme koos kellegagi, kui me koos sõpradega arutame, miks me seda õpime, miks me sinna läheme. Kui tähendus on minu jaoks tekkinud, siis ma suudan distsipliini hoida, nõudlikkusega toime tulla ja ennast ületada."

Vanem peaks toetama last, et noor leiaks üles hobid, mis temaga kokku sobivad.

"Sunniga sisemise motivatsioonini ei jõua. See võib töötada teatud perioodi, aga lüüa välja siis teismelisena, aga parem varem, kui hiljem," tõdes Einpalu.

"Häbitunne on võimas ja halb tunne, mis ütleb mulle, et minuga on midagi halvasti, mina olen kuidagi vale. Häbitunne ja hirm eksimise ees pärsivad meid väga võimsalt. Vahel organisatsioonides sõnades lubatakse eksida, aga tegelikult karistatakse selle eest. Eksimiste lubamine on ülioluline õppimisprotsessis," tõi Einpalu välja.

Einpalu meenutas aega, mil tema kõige noorem tütar läks ülikooli bioloogiat õppima. "Paar kuud õppis, tal tekkis isegi stipendiumi lootus, aga siis äkki leidis, et see pole tema jaoks, ja vahetas eriala kirjanduse vastu. Mul väga trummeldas peas, et äkki see pole ikka hea mõte, aga ma ei öelnud midagi. Nüüd ta lõpetabki kirjandust, aga pole siiski veel lõpuni kindel, mis ta edasi teeb. Aga need eksisammud, ja võib-olla polegi see eksisamm, tulevad sellest, et me ei näe suurt pilti. Me ei tea, kas see samm, mille me kunagi tegime, oli eksisamm või viib meid pikas plaanis ikkagi lähemale sellele, mille jaoks me oleme siia ilma kutsutud," mõtiskles Einpalu.

"Loengu pidamine ei aita, aga aitab vestlus. Ma saan kuulata ja teha seda nõnda, et teine inimene saaks aru, et minu jaoks on tema mõtted väärtuslikud. Alles see tekitab olukorra, et teine hakkab ka mind kuulama. Tihtipeale peame rääkimise oskuse välja lunastama kuulamise kaudu. Kui me oleme ta ära kuulanud ja saame aru, et meil on nüüd rääkimisõigus, siis me ei hakka loengut pidama, vaid võime vabalt öelda, mis on meile okei, millised on meie piirid, aga otsus jääb ikkagi teise inimese teha," nentis Einpalu. "Peame lihtsalt usaldama, et kui elu juhatas meid õigesti, küllap ta juhatab siis ka meie lapsi."