"Kõik mu kolm poega on erinevad. Sass, Oss ja Juss ehk Aleksander, Oskar ja Johannes. Igaühel on oma rada käia. Sassil ja Jussil on mõlemal Ameerika ülikooliharidus, aga mida nad sellega peale hakkavad, teavad vaid nad ise, Oss on jäänud Eestisse," sõnas näitleja ja meelelahutaja Sepo Seeman.

Juss on Sepo sõnul profitennisist, kes on praegu teelahkmel ja mõtleb, mida edasi teha. "Mina hoogustaks teda takka, et nii kergelt ei tohiks alla anda," sõnas Sepo.

"Me oleme kõik oma loomult ja väärtushinnangutelt kaunis sarnased, pigem väljapoole inimesed, hästi tulised ja kirglikud inimesed, tähelepanu eest pidevalt võitlevad," sõnas Oskar. "Lauluoskus on meil emalt."

Sepo sõnul on ema poistega rohkem tegelenud ja seepärast poegadega lähedasem kui tema. "Teineteisele usaldatakse ilmselt rohkem asju, kui mina tean ja nii on see olnud juba lapsest saadik," sõnas Sepo.

Garderoobikaaslane, kolleeg ja Oskari esimene teatriõpetaja Enn Keerd ütles omal ajal Sepole, Oskarile viidates, et selles poisis on näitleja materjali, sest tal on olemas selleks piisav orgaanika. Oskari lavakasse sisseastumiseksamitesse Sepo enda sõnul küll kuidagi ei sekkunud, aga tung kellelegi helistada oli suur, et poja poolt toetust avaldada. "Keegi kõrvalt ütles, et ära tee seda. Aga see on nii tähtis otsus, jumal tänatud, et ma ei teinud seda," meenutas Sepo. "Saatus ise juhtis juga."

Sepo lapsepõlves oli Haapsalu õudne sõjaväelinn

Sepo kasvas Haapsalus. "Poiste mängud kortermajade hoovis. Mul oli neli aastat noorem vend. Elasime pisikeses korteris. Ema ja isa lahutasid, aga elasime veel mõned aastad kõik koos, sest kuskile polnud ju minna. Ma olin väike mees, väikest kasvu, sellega oli juba hierarhia paika pandud, mu hüüdnimi oli Sepik. Haapsalu oli tol ajal õudne koht, venelasi oli palju, toimusid kaklused, see oli vastik sõjaväelinn. Haapsalu on praegu mõnus helge ja valge kuurortlinn, kus tahaks omada suvekodu, aga tollal üürgas igal õhtul üle kogu linna õhutõrjesignaal. Toona oli see tavaline loll sõjaväelinn," meenutas Sepo.

Sepo isa oli lihtne töömees, ema oli haridustöötaja ja töötas ka parteimajas. "Nad olid nõudlikud, aga mingit karmust ei olnud. Vanaema juures tulid kõik kokku, tema oli meie pere süda," nentis Sepo.

"Meelelahutujaks olemine tuli olude sunnil, äkki see on alateadlik ellujäämise instinkt. Olen väga palju kaardistanud oma mälus ja ajus, kes on lõbusad inimesed, kes paeluvad ja inspireerivad, tahame ju kõik nende moodi olla. Kõik see on olnud loomulik, otsiv, elujaatav elujanu ja teada saada tahtmine ning loomulikult saatus ja juhus," mõtiskles Sepo, kust on pärit tema tung olla meelelahutaja.

"Sepo isa on ka väga vaimuka ja lõbusa suu ja ellusuhtumisega, oskab huumorist leida elujanu ja lohutust ja vanaema Lea on väga võimas naine. Meie pere on õnnistatud päris võimsa ajulise masinavärgiga, meil on päris võimas mälu, iseasi kui palju me oleme suutnud seda akadeemilises mõttes rakendada," ütles Oskar.

Oskari sõnul samas nende peres ülemäära palju ei räägita ega analüüsita. "Pigem hoitakse asju rohkem seespool ja loodetakse ning eeldatakse, et asjad on sõnadetagi selged," nentis Oskar.

Ämbrid ja sigadused kujundavad eluloo

"Kui me oleme elu ja tervise juures, luud on terved ja süda lööb jälle nagu vaja, siis ämbrid ja sigadused, millest ma olen nipa-napa pääsenud ja mis toimuvad siiamaani, kujundavadki mälu või meie eluloo. Mu elu koosnebki ainult ämbritest," muheles Sepo "Ämbreid on nii palju olnud ja need on nii toredad."

Sepo meenutas lugusid, kui ta ema-isa autoga lumememmest läbi sõitis ja tuliuue auto esiklaas purunes või kuidas ta Poolas kommide pähe puljongikuubikuid ostis ja sõi.

Haapsalu poisina oli Sepo kõva vehkleja ja tegeles alaga tõsiselt kaheksa-üheksa aastat. "Haapsalus oli kaks ala - kergejõustik ja vehklemine, kuhu sa siis paremini sobisid. See oli tore rutiin, suurepärased treeningtingimused sel ajal, distsipliin, head sõbrad, poistel oli mingi tegevus, olen väga tänulik sellele ajale," meenutas Sepo vehklemistrenni. "Meie omadest on kõige kuulsam vehkleja Kaido Kaaberma, kes oli minust paar aastat vanem."

Kui koolilõpp paistis, tuli teha valikuid ja kuna Sepo oli käinud kohalikus teatriringis Randlane, tundus teater loogilise valikuna. "Pedasse saingi sisse," lisas Sepo.

Pere elas üle tuleõnnetuse

Oma tulevase naise ja laste ema Eneli Kõrrega tutvus Sepo samuti Pedas. "Nii me oleme seda elu ehitanud, pigem tõusude kui mõõnadega ja ülisuurte vedamistega."

Sepo meenutas, et ühe suure vedamisena õnnestus perel pääseda tuleõnnetusest, mis nende Pärnu kodu tabas. "Maja oli juba vingu täis, kui me majast välja saime, aga õnneks lõppes kõik hästi."

Oskar oli toona päris väike koolipoiss. "Mäletan, et mitu päeva pärast õnnetust läksime kogu perega tagasi, et kahjustusi vaadata, ja nägin, et kõik inimesed olid välisjalanõudega toas. See oli hetk, kus ma sain aru, et kodu on nüüd teise energiaga," sõnas Oskar.

Oskar meenutas, et tõmbas väikese poisina endale suure raudahju rinna peale. "Oskar rippus kamina küljes ja tõmbas endale selle peale. Laps pikali seal alla maas, kiirabi tuli, olime haiglas," sõnas Sepo.

Oma lapsepõlvest mäletas Oskar, et ema oli kodus ja isa kogu aeg tööl. "Isa karjäär sai väga varakult hoo sisse," nentis Oskar.

Sepo sõnul on Oskar tema heatahtlikkust ka ära kasutanud. Endla teatri kohvikus oli Sepol lahtine arve, et Oskar saaks pärast kooli tulla ja midagi sealt süüa osta. Ühel hetkel läks aga arve päris suureks ja Sepo pidi oma lahkusele natuke pidurit tõmbama. "See lugu saadab mind siiamaani," muheles Oskar.

Oskar tõi välja, et tema jaoks on ülioluline säilitada endas väikest last ja teda läbi elu kaitsta ning neid inimesi, kes on teda õpetanud, kuidas seda teha, on tema ümber palju. "Olen väga tänulik oma vanematele ja kodusele keskkonnale, kes on selle pärast vaeva näinud ja ohverdusi toonud, et meie pere poistel on see laps väga selgelt ja tugevalt alles jäänud."