"Mu esimene laps on poeg Mati ja temal on koolitusfirma. Esimene tütar Kati on geneetik. Teine tütar on Pille ja temal on olnud sada ametit. Kõik mu lapsed on väga erinevad. Pille on minu kohtumõistja, ta ütleb ausalt igasuguseid asju, ma ei solvu, võtan kõik tänuga vastu, sest keegi on tulnud maailma, et mind edasi aidata," sõnas kirjanik Lehte Hainsalu, kes saab 31. oktoobril 88-aastaseks. 

"Minu jaoks oli lapsepõlves tohutu suur üllatus, et ema teadis kõikide lillede nimetusi. Tema suhe loodusega oli hoopis teistsugune, ta märkas selliseid asju, kuidas puud räägivad omavahel, tal oli alati mingi lugu rääkida. Kui sul on side loodusega, siis sa oskad vaadata ja näha," ütles koolitaja ja kogemusnõustaja Pille Mutli, kes Lehte kolmest lapsest noorim.

Kuidas me elus mingite asjadeni jõuame, siis Pille sõnul ikka läbi ämbrite. "Elu sunnib sind vaatama väga sügavale enda sisse. Täna ma otsin vastuseid ainult enda seest," sõnas Pille, kes tegeleb terve olemisega.

Pille sõnul oli ta vahepeal sõna otseses mõttes jalutu. "Kui oled sellise teekonna läbi käinud, õpid väärtustama, kui sul enam ei ole mingeid piiranguid," tõi Pille välja. "Lapsepõlves valisin mina endale äbariku rolli, aga tänaseks olen ma sellest õnneks välja kasvanud."

Isa jäi kaks päeva enne lapse sündi metsas puu alla

Lehte sündis sõja hakul. Kaks päeva enne tema sündi jäi isa metsas puu alla. "Isa oli koos vendadega metsatööline. Minu teisel elupäeval mind ristiti ja isa maeti. See on üks lapsepõlve valus küsimus, mis mind piinas juba lapsena, kas mind mu isale näidati. Sel ajal ei räägitud sellistest asjadest," tõdes Lehte, kellel jäi oma emaga sel teemal jutud rääkimata.

Oma kasuisa kohta ei ole Lehtel ühtegi halba sõna öelda. "Kasuisa oli mu emast 18 aastat vanem. Ta oli küllalt range, mul pidid kõik viied olema, kuigi keegi mulle midagi ei öelnud. Hiljem sündis mulle ka poolvend, kes tuli tihti kolmedega koju."

Lehtele väga meeldis koolis käia, tal oli palju sõpru. "Kodus oli meil mingi surutis. Ilmselt oli põhjuseks, et meil polnud raha. Ma võtsin seda loomulikuna, kui tühja kõhuga tuli magama minna, sest nii oli ju tol ajal kõigil. Ma olin lapsena ja noorena enamjaolt kurb, ma olengi nukra loomuga, nagu luuletajad ikka on. Üks, mis mind kurvaks tegi, et ma ei suuda looduse ja inimeste ilu kirja panna, see on kohutav tunne. Et vikerkaar kaob, seda ei saa kirja panna, ei saa talletada," sõnas Lehte.

Teismelisena teda klassiõdede sünnipäevadele ei kutsutud ja Lehte oli selle üle väga rõõmus, ta poleks nagunii läinud, sest kinkida midagi polnud. "Ma olen tänase päevani rõõmus, kui mind kuhugi pulma unustatakse kutsuda," muheles Lehte. "Ma armastan nii väga üksindust."

Emale ja kasuisale ei meeldinud ükski peigmees

"Minu äiataat oli väga tore inimene," sõnas Lehte oma abikaasa Ilmar Söödi isa kohta.

"Meile, lastele, on me ema ja isa kohtumise lugu olnud suureks eeskujuks," nentis Pille.

Lehte sai 14-aastaseks ja järgmisel päeval oli tema uues koolis pidu. "Tantsida ma ei osanud, aga näen, et poisid tulevad üle parketi. Saigi tantsida. Ilmar olevat öelnud oma sõpradele, et lähme võtame lapsi tantsima. Mina olin tõesti väga lapseke, aga ometi oli Ilmar läinud pärast koju ja kirjutanud oma väiksesse kalendermärkmikku: kohtasin temakest," meenutas Lehte, kelle arvates kohtusid nad eelmises elus ja tundsid üksteist ära.

Lehte vanematele eriti ei meeldinud, et ta pidudele tantsima jääb. Ilmar oli minust neli aastat vanem. "Minu emale ja kasuisale ei meeldinud ükski mu peigmees. Ilmari ees löödi ka uks kinni," muheles Lehte.

Kui Ilmar kosja tuli, pani ema ja kasuisa poisi pihitooli. "Me tõotasime, et lõpetame õigel ajal ülikooli ja kahe aasta pärast abiellume. Kasuisa arvas, et kahe aasta pärast oleme juba lahku läinud," sõnas Lehte.

Pille sõnul oli tema isa Ilmar oma ajast ees "Ta õppis autondust, kui autosid veel polnud, tegi majandi, kui majandeid veel polnud, noppis õhust neid ideid. Isa oli ka hoopis teistsuguse mõtlemisega, kastis väljas, täiesti raamideta. Isa oli ka kodus suurfirma juht," kirjeldas Pille oma isa. "Ta oli hea ja armas inimene, aga ei osanud oma armastust välja näidata. Lastena mina teda väga kartsin."

"Kui me lastel tõsisemad ämbrid hakkasid tulema, siis nad ei tulnud sellest mulle rääkima, vaid rääkisid isale, nutsid tema õla najal. Olin sellest natuke puudutatud ka," meenutas Lehte.

Ema tehtud kõrbenud toitu söödi lapsepõlves väga palju

Pille sõnul oli tal kodune tugi alati olemas. "Isa oli hästi ratsionaalne ja ema hästi loominguline," nentis Pille. "Oli kohe aru saada, mida ema üldse teha ei tahtnud. Kõrbenud toite sõime lapsepõlves ikka väga palju."

"Seda osa, et mind on kuuldud ja nähtud, mul lapsepõlves ei olnud. Sellega olen täiskasvanuna väga palju tegelenud," nentis Pille. "Kui ma nendest asjadest räägin, siis mul need lahustuvad. Kui sa ise oled natuke katkine lapsevanem ja ei ole endaga tasakaalus, siis väga raske on kasvatada tasakaalus olevaid lapsi. See ikkagi jätab jälje."

Oma traumad peame ikkagi kätte saama, mida me siia otsima oleme tulnud, märkis Pille.

Lapsena tahtis Lehte arstiks saada ja pidas isegi kasuisaga nõu, kes soovitas ka arstiks saamise peale mõtelda. "Lõpetasin hõbemedaliga keskkooli. Viimasel hetkel otsustasin aga minna õppima eesti keelt ja kirjandust. Tegelik sund ja põhjus, miks ma siia maa peale olen tulnud, on ikka kirjutamine," nentis Lehte, kellel lähiajal ilmub 94-s raamat.

Mitmed luuletused on tulevikku ette ennustanud

Lehte on olnud väga oluliste hetkede juures Eesti ajaloos. "Kõik elu tähtsad otsused olen teinud enne, kui ma üldse asja põhjalikumalt analüüsima olen hakanud. Pärast katsun siis tõlgendada enda jaoks, miks ma nii otsustasin. Olin tele kaudu inimestele tuttav, sest tegin kaheksa aastat saatesarja "Lapsesuu" ja selle kaudu mind poliitikaga tegelema kutsuti."

"Jaan Kaplinski kutsus mind alla kirjutama 40 kirjale 1980. aastal. Seda ma ei julgenud oma abikaasale rääkida ja see jäigi meil rääkimata, me ei jõudnud sellest omavahel rääkida. Tundsin end mõni aeg sandisti, aga mõtlesin selle enda jaoks läbi, et kuidas ma ei kirjuta alla sellisele kirjale, mis käib täielikult kokku minu maailmavaatega," sõnas Lehte. "Aga poliitik ma ei ole, seda ma jälestan. Tookord olid kõik parteitud. Praegu ma ei suudaks ühte päeva ka Toompeal olla."

"Kui abikaasa sai teada, et ma olen lapseootel, ütles ta mulle, et oled nüüd vist uhke küll," meenutas Lehte, kes planeeris perre kolme last. "Aga mul oli väga piinlik iseenesele tunnistada, et mul oli väga häbi, sest tol ajal ei kõnnitud kõhuga ringi. Rase istus toas, sest see oli väga piinlik. Kui sul on kõht ees, siis kõik teavad, et sa oled mehega maganud ja see on nii kole asi. Aga kui laps on käekõrval, siis asi kuidagi laheneb. Vot niisugune suhtumine oli kahjuks tol ajal."

Lehte sõnul on mitme tema luuletusega juhtunud nii, et mida ta kirjutab, see sünnibki. Tema kõige tuntum luuletus on "Teisel pool vett", mille viisistas oma ajal Urmas Alender. "Praeguse tarkusena ma tean, et sõna loobki kõik ja sõnadega tuleb väga ette vaadata."

"Meie kodus keegi ei suitsetanud, ei tarbinud alkoholi. Meie kodus oli luksuse hõngu, meie suures toas oli näiteks punane lagi, kus oli kristall-lühter," meenutas Pille.

"Triikisin pesu ja ütlesin Pillele midagi pahasti. Järsku kuulen, kuidas Pille ütleb teisest toast mulle: sa oled kuninganna. Sina mürgitasid Lumivalgekese. See pani mind täiesti paika, läksin peegli ette ja mõtlesin, mille eest," muheles Lehte.

Lehte peab peresuhetes kõige tähtsamaks usaldust. "Kui meil on usaldus, siis me ei jälita ega kontrolli lapsi, me anname neile vabadust. Kui suudame usaldada oma riiki ja oma tulevikku, lõpetame hirmu üleskloppimise ja negatiivsete asjade nägemise, ja kui me usume, et oma sõnaga loome iga päev homset päeva ja et kõik ongi meie enda kätes, siis me mõistame, et iga päev ja iga hetk me ise valimegi oma elu," tõdes Lehte.