Sandra Sillamaa ema Ene on ligi 30 aastat tegelenud turismitalu pidamisega Viljandimaal. "Aastaid tagasi olen lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia ja teist korda veel ka Viljandi kolledžis, kultuuritöötajana ei ole, sest kui mind suunati pärast kooli lõpetamist Jõelähtme kultuurimajja, siis seal oli nii paks lumi, ühtegi jälge rahvamajani ei viinud ja sellega minu kultuuritöötaja karjäär lõppes."

Küll aga on Ene Sillamaa tegutsenud Viljandi nukuteatris. "Ma ei ole seal ka viimased kuus-seitse aastat olnud, aga kui ma kultuurikoolis õppisin, siis tehti nukustuudio, kus mingi punt meie kursuse inimesi hakkas tegelema nukuteatrit," ütles ta ja kinnitas, et kuulus näitleja ta ei olnud. "Seal ei olegi kuulsaid, seal on ainult kuulsusetud."

Lisaks Sandrale on tal veel poeg Siim ja tütar Stella. "Siim aitab turismitalu pidada, korraldada ja hoida kätt pulsil, kuna ma seda üksinda vean koos paari töötajaga, siis võib arvata, et hooti on seal palju tööd, Stella on ka natukene abiks seal," ütles ta ja mainis, et tütar Sandra ei üllata millegagi. "Ta on väga iseseisev olnud ja läheb oma teed, üllatusmomenti küll pole olnud."

Ta kinnitas, et on Sandra tegemistele kaasa elanud, aga mitte kaasa mõelnud. "Ega ta ei ole nõu ka küsinud," tõdes Ene Sillamaa. "Emal on selles osas õigus, et ma olin väga iseseisev, koguaeg tegin mingeid plaane ja tegutsesin, aga tagasi mõeldes oli mul väga turvaline keskkond, kus mul lasti tegutseda ja julgustati," lisas Sandra Sillamaa.

Tegutsemistahe on Sandra sõnul tulnud tal nii emalt kui isalt. "Ema tegi kolme lapse kõrvalt kõike muud ka, mis minu jaoks nüüd emana on väga suur eeskuju, et su elu ei pea seal kõrval seisma jääma," selgitas ta ja mainis, et nad on emaga väga sarnased. "Kui ma ütlen kodus mingeid lauseid, siis ma mõtlen, et issand, see on täpselt nagu ema."

"Isa rääkis vähe, aga tegi palju," meenutas Sandra Sillamaa ja lisas, et isa oli tema kui tütre suhtes leebem, vennaga aga oli karmim. "Ma teadsin, et isalt saab pehmemega reaktsiooni, emalt pigem realistliku, ema ei teinud liiga kuidagi, aga temalt tuli otsene ja vahetu emotsioon, mis oli päris."

Lapsepõlv loodusega kooskõlas

Ene Sillamaa meenutas, et ta kasvas Setomaal vanas talukohas. "Kui sa kasvad metsa sees, siis sa oledki loodusega kooskõlas, meil oli seal kolm maja ning ma naabritüdrukuga kahekesi kasvasin, me olime üheealised, üheksa kuud vanusevahet, ta oli ainuke mängukaaslane," ütles ta ja lisas, et ema oli tal kodune ja isa oli põllutööline. "Kuna isa oli alkohoolik, siis aeg-ajalt see õhustik ei olnud nii eluterve."

Samas ütles ta, et toona oli külas ainult üks mees, kes ei võtnud viina. "Laste suhtes ei olnud isa üldse vägivaldne, ta lihtsalt jõi ära, ema pahandas, siis jälle ei joonud ja võis pikalt kaine olla, väga tore isa oli," kinnitas ta ja lisas, et ta oli vanaema-vanaisa laps. "Kui ma pärast kooli läksin, siis see oligi seal külas, kus vanaema-vanaisa elasid, mul oligi minna koolist nende juurde."

Sandra Sillamaa mainis, et tema oli vanaema laps. "Ma mäletan, et kui ta hakkas rääkima juttu, kas ma näen üldse ära, kui sa abiellud ja lapsed saad, aga ma olin tol ajal 12-aastane," ütles ta ja lisas, et vanaemaga oli väga tore. "Ärkasid üles ja ta oli süüa teinud, hästi-hästi soe mälestus, ma mäletan ka, et kui ta suri, siis see oli väga suur šokk, see oli esimesi hetki, mis tekitas selle ärevuse, millega olen elus väga palju tegelenud," kinnitas ta ja selgitas, et see arusaamine, et hetkel, kui kõik tundub väga hästi, võib keegi ära kaduda.

"Ma olen hiljem selle emotsiooniga käinud psühholoogi juures ja teinud tööd, sest see oli nii tugev emotsioon, mis jäi sisse," tõdes ta ja tõi välja, et seda tunnet, et midagi võib juhtuda, on elus olnud veel. "Vahepeal tekitas see väga palju probleeme, et kui ema keset päeva suvalisel hetkel helistas, siis esimene mõte oli, et midagi on juhtunud, mis läks lõpuks nii kaugele, et kui mu esimene laps oli sündinud just, siis ma sain aru, et läksin iga õhtu magama selle mõttega, et mis nüüd juhtub."

Tagasi mõeldes oli Sandra Sillamaa sõnul väga tore, et vanaema pani teda ka tööd tegema. "Sul oli konkreetne asi teha, iga päev kaks vagu, mulle väga meeldivad konkreetsed ülesanded, aga sul oli ka palju vabadust, sest vanaema magas ka lõunaunesid," meenutas ta ja lisas, et seenel käimisega teenisid nad ka raha. "Onu aitas ka pättuseid teha, et seeni leotada, et saada rohkem raha."

Kurbuse foon

Ebaõiglust pole Sandra Sillamaa väikesest peale kannatanud. "Ma ei saa sellega üldse hakkama ja selle suhtes ma olen väga kirglik, ema ütles ka ükskord, et sa ei saa teiste elusid elada," ütles ta ja mainis, et tema jaoks on siiamaani õppimise koht, et mitte võtta kanda teiste muresid. "Ma ei saa neid lahendada, ma saan olla toeks ja aidata, kui küsitakse abi, aga ma tahan väga lahendada teiste asju."

"Huvitav asi, mis sellel kevadel välja tuli, kui ma käisin psühholoogia juures, et minus on kurbuse foon ja ma pole kindel, et tahan sellest üldse lahti saada," sõnas ta ja lisas, et tema maailmapilti mõjutas väga palju see, kui ta kuulis 7-8-aastasena kultuurikoolis pilli õppides rahvamuusikute kurbi sõjalaule. "Neid lugusid on nii palju ja see oli minu jaoks nii ilus."

Seda Sandra ei mäleta, millal talle täpselt poisid meeldima hakkasid. "Aga seda mäletan, et käisin klassivennaga vaatamas "Titanicut" ja ma olin täiesti kindel, et mina ja Leonardo DiCaprio saame kunagi kokku," meenutas ta ja lisas, et tol ajal väga suhetest ei räägitud. "Seda, et mis on piirid, rohelised lipud ning punased lipud, see oli hoopis teine aeg, isegi sõbrannadega ei räägitud sellest väga."

Lahkuminekute kohta ütles ta seda, et inimesed ei saa kunagi kokku kellegagi selle mõttega, et me varsti lähme lahku. "Sa eeldad ikkagi, et jääd kokku, aga kurb asi on see, kui inimesed ei küsi endalt, et kas see on ka asi, mida ma praegu tahan, naistel tuleb see murdepunkt paar aastat enne ja pärast neljakümneseks saamist, kus sa hakkad küsima, et kas need asjad, mida ma tahtsin kahekümne aastaselt, on samad, mida ma tahan praegu," selgitas ta ja lisas, et eelkõige pead endale selgeks tegema, miks sa midagi teed.

"Üks asi, millega ma lahutades maadlesin, olid ootused ja eeldused, mis sa olid seadnud endale, mõtlesid, et oled kellegagi elu lõpuni koos ja nüüd sa hakkad enda identiteeti muutma," rõhutas ta ja lisas, et inimesed arenevad oma eluteel ja paarisuhtes väga palju. "Emaks saamine muudab ka väga palju, kui sa oled enda sees kasvatanud inimese, muudab mõnd inimest vähem ja mõnd rohkem."

"Mulle tundub, et ma ei ole eriti kompromissialdis, harjutan seda praegu, see on siiamaani väga raske, kui ma olen mingi asja pähe võtnud ja ma tahan, et see nii läheks, siis ma leian selle viisi," selgitas Sandra Sillamaa ja lisas, et kõige raskem oli enda sees tunnetega hakkama saada. "Ma olin kirglik ja vihane."