"Juba titena lasteaias pandi Kristjan esinema, vanaisa-vanaema juures võttis vanaisa akordioni või kitarri, Kristjan jälle laulis," meenutas näitleja Kristjan Sarve ema Talvi Sarv.

Kristjan läks vanaisa õhutusel muusikakeskkooli katsetele ja sai sisse. "Paar aastat hiljem viskas Lydia Rahula mind RAM-i poistekoorist välja," meenutas Kristjan, kelle sõnul on aga nüüd aeg küps lauljana oma lugudega avalikkuse ette tulla.

Talvi õppis Tartu Ülikoolis hüdrogeoloogiks, kes projekteerib puurkaeve ja soojuspuurauke. Lapsepõlve veetis Talvi Nõmmel. "Isa oli elektrik, ema töötas Kalevi kommivabrikus. Vanem vend oli mul ka, ta oli mulle väga suureks eeskujuks. Mul oli hästi turvaline kodu," ütles Talvi.

"Lapsena olid minu ümber ema-isa, mõlema poole vanaisa ja vanaema ning kolm ja pool aastat noorem vend Hannes, kes on aastaid olnud ajakirjanik," sõnas Kristjan.

"Kuueaastase lapsena Tartusse haiglasse südameoperatsioonile sattumine oli mu jaoks väga märgiline. Minu kõrvalvoodis oli 14-aastane laps, tema tundus mulle juba suur. Tema ütles, et talle ei ennustatud, et ta nii vanaks üldse elab. Ma mäletan, et ma lapsena kogu arvutasin oma aastaid, et kui 14-eluaastast saab üle, siis on kõik hästi, see saatis mind terve mu lapsepõlveaja," meenutas Talvi.

Kuna vend oli Talvile nii suur eeskuju, valis Talvi ka oma abikaasaks venna sõbra. "Aga me kasvasime suhteliselt kiiresti lahku. Poisid olid veel pisikesed, kui me läksime lahku, aga elasime päris kaua ikkagi koos," tõdes Talvi. "Siis oli komme, et laste pärast tuleb ikka koos olla."

Muusikakeskkoolis õppimine oli Kristjani jaoks raske, sest peres polnud ühtegi professionaalset muusikut, kes oleks last osanud aidata. "2. klassis nõudis õpetaja, et me päevas poolteist tundi harjutaksime, eks ma hakkasin viilima, mul ei olnud kubjast kõrval," meenutas Kristjan. "Kolmandas klassis sain klaveritunnis oma esimese kahe, mis oli väga õudne. Oliver Kuusik ja Risto Joost olid minu klassivennad. Meil oli väga ühtehoidev klass."

Raske kõrivigastus tulirelva õnnetuse tagajärjel

Pikka kasvu poisina käis Kristjan ka kossutrennis, lisaks õppis ka metsasarve ja mingil hetkel hakkas asi lappama minema. "Mingil hetkel pani treener mu fakti ette, kas korvpall või muusika, mina siis ütlesin, et valin muusika. Aga metsasarve õppimine mul hästi ei läinud. Siis tuli veel üks hirmus kukkumine pööningult, käsivarreluu vaatas naha vahelt välja, käega on veel hiljem ka jamasid olnud. Siis hakkas mu ebaõnn pihta. Järgmisel aastal enam muusikakeskkoolis üldse enam hästi ei läinud ja tehti ettepanek koolist lahkuda. Siis läksin Jakob Westholi Keskkooli, olin seal põhikooli lõpuni, siis juhtus mul üks kohutav trauma," meenutas Kristjan.

"Otsustasime pinginaabriga karate trennis käima hakata. Bussini oli aega ja pinginaaber küsis, kas ma püssi tahan näha. Läksime sõbra garaaži püssi vaatama. See oli jahipüss, millel oli toru maha lõigatud. Püss oli laetud. Püss läks lahti ja ma sain litaka kõrisõlme alla. See oli surmalähedane kogemus. Olin siis 12-aastane, see viskas mind ka psüühiliselt huvitavasse kohta. See oli üks põhjus, miks hiljem mu õppeedukus veelgi langes, ma jäin kõigis ainetes kolm nädalat teistest maha," tõdes Kristjan.

Kristjan oli hulljulge ega peljanud kaelamurdvaid ronimisi Tallinna katustel, trammide taga kõlkudes ja ja Maarjamäe monumendilt alla hüpates.

Gümnaasiumisse võeti Kristjan vastu Lasnamäe Üldgümnaasiumisse, kus oli tele ja raadio žurnalistika eriklass. "Kirjutasin toreda kirjandi ja sain sisse," muheles ta. "Seal tutvusin operaator Ants Martin Vahuriga, kes oli Noorfilmi stuudios. Juba esimesel nädalal pidin seal koolis aga kaklema, alla ei saanud anda. Antsuga hakkasime amatöörfilme tegema."

Napsuhuvi oli suurem kui õppimishuvi

Lasnamäe koolist söödi Kristjan lõpuks välja, sest ta ei saanud osade õpetajatega läbi ja jäi ka viinavõtmisega vahele. Seejärel läks ta õhtukooli.

"Mul olid sellised sõbrad, kellel napsuhuvi oli suurem kui õppimishuvi. Napsutamine muutus regulaarsemaks, kus vaba pinda oli või jõime pargis," meenutas Kristjan. "Koolist väljaviskamine mõjus mulle väga halvasti, mul olid depressioonihood, olin ikka väga mustas augus, mind hoidis kultuuri- ja kunstihuvi kuidagi vee peal, muidu ma oleksin ennast täiesti ära joonud. Lugesin ka palju."

"Püüdsin last aidata, vanaisa rääkis ka talle, et alkohol ei ole hea," meenutas Talvi.

Kui lavakunstikooli kursuse juhendaja Ingo Normet Kristjani oma kursusele võttis, tõi see tema ellu väga suure muutuse. "Tekkis mingi horisont ja perspektiiv, mingi lootus. Ma olin ennast ikka juba maha matnud, et minust asja ei saa. Ma arvan, et see näitlemishaigus on kaasa sündinud. Mul läks hästi, et ma just Ingo kursusele sattusin, lavakunstikooli sain ka lõpetatud," tõdes Kristjan.

Kõik lahkuminekud mõjuvad väga rängalt

Kui hullumeelsuse periood lõppes, hakkas ta Kristjani sõnul ka teistega arvestama. "Aga inimene kasvab ikkagi ajaga teadlikkusse, kus enam ei taha lähedastele liiga teha ja hakkad teistega arvestama. Isaga olid mul kasvades keerulised suhted, meie iseloomud ei klappinud, ta ei olnud tugisammas mulle, see võtab enesekindlust vähemaks. Mul oli tunne, et isa nagu reetis mind, mu vend oli isa jaoks hea laps ja mina halb laps. Aga kui ikkagi vaja oli, siis tuli mulle siiski appi, videokaamera ostis mulle. "

"Isa ei uskunud Kristjanisse, ei uskunud, et poeg saab mingite asjadega hakkama," meenutas Talvi.

"Kogu aeg oli see hirm, et mis nüüd jälle juhtub," tõi Talvi välja.

"Ebakindlus käib minuga kogu aeg kaasas," nentis Kristjan. "Ema jällegi kiidab ka siis, kui vahel ei peaks. Alati peab ka teist arvamust küsima."

Kristjani sõnul hakati ühel hetkel talle maniaki osasid pakkuma. "See on ka hirmus. Pidin hakkama ära ütlema. Otsustasin, et nüüd aitab ka. Ma ainult perverte ja retse ka ei tahaks teha. Mõnusam on teha inimlikumaid tegelasi."

"Kõik lahkuminekud elukaaslasest on mulle mõjunud väga rängalt. Need on ka paratamatud elus edasi liikumised. Ka sõbrad, kellega suhtlemist ma olen leinanud, kellega suusad on läinud risti, kellega ei saa enam kokku," sõnas Kristjan. "Kõik traumad meid kasvatavad ja kui sa võtad sellest kinni, üritad teha vigade parandust, siis jõuad järgmise ilusa perioodini oma elus."