"Mu kõige noorem laps Halliki on jäänud sünnikodusse, kasvatab kolme last, tal on kaasa ja hobused. Hendrik on laevakeevitaja, tal on neli last, Heidi on teletoimetaja, tegi seriaali "Minu pere ja muud loomad" ja jätkab elu oma Pajuvärava talus, Heiki on erialalt arborist ja tal on kaks poega, Hille on Lähis-Ida ekspert ja on pühendanud oma elu praegu kaksiktütarde kasvatamisele ja minu esiklaps on Hannes," ütles Lia Hanso, kes on ametilt psühholoog.

"Mu isa Andres Hansol oli tugev huvi maailma vastu, käis ka noorena ekspeditsioonidel kaasas, pidutseda meeldis talle, noorena oli päris elumees. Temas oli päris palju ka süsteemivastasust, oli õpetaja ja koolidirektor, võimukas isa, tugev karakter, teismelisena ma kartsin isa," kirjeldas poliitik, diplomaat ja maailmarändur Hannes Hanso.

Kodus pidi väga palju tööd tegema. "Nõukogude skaalal elas meie pere pigem vaeselt, Klassiõed ja -vennad, kelle vanemad olid lüpsjad või traktoristid, nende pere sissetulek oli palju suurem. Pidime kodus kõike kasvatama, meil olid lehmad, sead, kanad, nutriad. Kuna ma olin kõige vanem, siis kasvasin sõnnikuhark käes, pidin maja taga kanu tapma ja lehmi lüpsma, vasikaid nülgima. Isal oli kokkulepe, et kõik surnult sündinud vasikad tuuakse meile, meie koerad said neid süüa, aga nahad pidime tagasi andma. Mina pidin kõiki neid vasikaid nügima ja naha ukse peale lööma," meenutas Hannes, kes toona oli kõigest 12-aastane. "Kodus pidi kohutavalt palju tööd tegema, et enda eksistentsi õigustada."

On näinud väga palju ema pisaraid

Hannes meenutas, et on näinud väga palju ka oma ema pisaraid. "Ema on meie kodus olnud piksevarras, kes pidi pingelisi olukordi lahendama. Mul on siiamaani nii, et nähes naiste pisaraid, lähen ma ka rööbastelt maha, ei suuda toime tulla sellega. Ma arvan, et see on sellest, et ema käis mööda majapidamist, pisarad silmas. See paneb sind nii nõrka ja abitusse olukorda."

Lia sündis Pärnus peres, kus isa oli pillimees, mängis orkestris akordioni, ema oli postiametnik. Lia oli pere ainuke laps. "Üle tänava elasid kolm-neli aastat suuremad tüdrukud, kes mind täiega kiusasid. Kooli ajal muutusin palju sotsiaalsemaks ja inimesi ei kartnud," meenutas Lia. "Ma olin üksinda kasvav laps ja oma üksindust leevendasin raamatute lugemisega."

"Isa oli restoranis pillimees ja ta kahjuks juba noorest peale oli alkoholiga väga lähedane ja sinna nahka läks tema pillimäng ja hilisem elusaatus. Isa ja ema läksid lahku, kui ma olin kümneaastane. Isa mind minu arengus ei toetanud, aga ma siiski suhtusin temasse väga suure austusega, sest tema huvi maailma vastu oli väga suur, ta teadis maailmaasjadest väga palju," nentis Lia.

"Mu ema oli ääretult töökas naine, tegi mitut tööd. Pensionipõlves meie juures elades sai ta asuda oma põhitööle, milleks olid loomad. Ta oli meeletu hobuste fänn ja minu emalt on selle geeni saanud ka minu tütred," sõnas Lia. "Kui mina tegin tubaseid töid, siis minu ema oli see välisminister, kes hoolitses loomade eest, korrastas kartulivagusid ja muid peenraid. Hingeliselt ma emaga ülearu lähedane kahjuks ei olnud."

"Mitte alati me ei järgi oma vanemaid, vaid vahel soovime end neile ka vastandada. Mul olid päris kõrges eesmärgid, mu sihiks oli minna ülikooli, tahtsin ületada oma vanemate taset," nentis Lia.

Peoleminek tuli tööga välja teenida

Lia sõnul on ta lapsepõlves oma kodus näinud ka vägivalda. "Mu isa oli pehme inimene, jõmistas oma õlut ja koduses elus eriti midagi ei teinud, aga ema oli väga ägeda loomuga. Üks mu lapsepõlvetrauma on see, kui isa tuli vastu hommikut koju ja mu ema kupatas isa niimoodi trepist alla, et tagus isale kopsikuga pähe, isal hakkas veri jooksma, see oli trauma. Ema oli väga riiakas, aga ma saan temast väga hästi ka aru, sest joodikust meest on ka väga raske taluda," meenutas Lia.

Oma abikaasaga tutvus Lia juba väga varakult. "Hannest ootama jäädes olin ma 19-aastane ja mu mees 21-aastane. Ma olin lapse saamiseks hingeliselt täiesti valmis. Ma olen kõikide laste sündimist nautinud. Ka Andres mu kõrval oli väga toetav," sõnas Lia.

"Neljasid-viisi pole minu tunnistusel kunagi olnud, parim on olnud üks-kaks kolme. Käitumine oli pigem mitterahuldav, kui käitumine oli rahuldav, oli see väga hästi. Väljaskäimist pidin kogu aeg välja teenima, et mind lubataks nädalavahetusel peole, kogu aeg oli kontroll," meenutas Hannes.

"Liiklust oli vähe ja juba eemalt oli kuulda, kui isa autoga töölt tuli. Ma pidin harja kätte võtma ja köögipõrandat pühkima, kui ta tuppa tuli, muidu oleks halvasti läinud. Seal läbirääkimiste ruumi ei olnud. Ma olin esimene laps, minu peal katsetati, Hille ja Heiki peal ka veel, aga nooremad kasvasid juba, kuidas tahtsid," nentis Hannes.

Sai isaga lähedaseks alles aastaid hiljem

Esimest korda elus sai Hannes oma isaga lähedaseks, ehk võrdseks partneriks siis, kui Hannes oli ostnud koos oma esimese abikaasaga maja Inglismaal. "Maja vajas palju tööd ning isa ja vend käisid mulle abiks. Ehitasime koos, siis tekkis teine suhe. Päevad läbi teed koos tööd ja õhtul lähed koos pubisse. Isa elas minu katuse all ja siis me nädalate ja kuude viisi isaga lihtsalt rääkisime isaga kõigest. See klaaris ajaloo, lapspõlve minu jaoks ära ja täna me saame suurepäraselt läbi. aame rääkida ka sellest mida mina teismelisena tundsin," tõdes Hannes. "Minu elus selle teemaga seoses paksu õhku ei ole."

Hilisemas elu on Hannes teinud asju, mis paljugi on olnud isa realiseerimata unistused. "Reisimised, näiteks."

"Minu ellusuhtumine oli laste isaga võrreldes natuke teine, tema oli pärit rangest kodust, kus muster oli sama. Tema isa oli küll täiskarske, aga kaunis mustvalge maailmanägemisega. Mina olin kasvanud vabalt. Pean tunnistama, et mõnikord need eriti vihased keelamised olid Hannese isal ka napsuse peaga," nentis Lia.

"Ma olen olnud poliitik, olen olnud tippametnik, täna diplomaat, see on üks tasand elust. Teine on see, kuidas sa samal ajal oled ka suur pere isa. Aga kuidas matta endas ära see alaline janunemine uute põnevate kogemuste ja väljakutsete järgi, see pole lihtne, aga see ikkagi on võimalik," tõi Hannes välja. "Janu maailma järgi ei ole minus kuhugi kadunud."