"Ma olen lihtne talutüdruk. Haapsalus veetsin oma esimesed eluaastad. Isal oli uus elu, ta oli kaotanud oma naise ja abiellus 1933. aastal minu emaga. Isa otsis oma majapidamisse väga töökat naist, isal oli esimesest abielust veel kolm poega, kes said siis juba täiskasvanuks. Kaks poega läksid Rootsi, üks jäi kadunuks ja teine jõudis Rootsi randa," ütles 92-aastane Ilma Adamson, kes on tantsuõpetajana loonud sega-, nais- ja lasterühmadele sadakond erinevat tantsu.

Ilma sõnas, et tal on meeles isa sõnad, kes ütles, et andestada peab oskama.

Isa sõna alati peres maksis. Kord ühe pahanduse peale ütles isa Ilmale, et vitsa tood ise praegu minu kätte, aga peksa saad homme hommikul. "Tõin selle vitsa isale, terve öö ei saanud magada, hirm oli nii suur, aga hommikul läks isa süda ikka haledaks ja ta ei andnudki mulle vitsa," meenutas Ilma.

Kui Ilma juba pidudel käis, oli isa alati tema pärast alati väga mures. "Peod juba käisid Vasalemma mõisas. Vene sõdurid tulid tüdrukuid tantsima võtma ja üks tuli minu ette. Mina ei läinud, ei teinud välja ka. Viskas mulle kopikaid, aga eks meie poisid nägid seda kõrvalt ja andsid talle tuupi," meenutas Ilma oma neiupõlveaastaid, kui suur sõda oli lõppenud. "Isal oli hirm ja ütles emale, et sa lased tüdrukul käia, tuleb ükskord põllealune täis."

"Ma olin neiuna ennasttäis, käisin nina püsti. Kõik noore inimese kapriisid olid mul," muheles Ilma.

Ajalehes ilmunud foto tegi Ilmast üle ilma staari

Ilmal pole kunagi olnud soovi talupidajaks saada. "Kahetsen seda, et ma jätsin kooli pooleli, aga ma ei saanud sinna midagi parata. Seitse klassi oli Vasalemma koolis, selle kooli lõpetasin ära, tunnistus ei olnud üldse paha. See oli 1949. aasta, kui toimus meeletu kolletiviseerimine. Mul on meeles, kuidas ema nuttis, sest loomad läksid kõik üksteise järel väravast välja. Lehmad, hobused, põllutöömasinad, niidumasinad, loorehad, kõik korjati kokku," meenutas Ilma. "Õpetajad küüditati, matemaatika ja füüsika jäid nõrgaks ja kukkusin läbi."

Ajalehest luges Ilma, et Balti manufaktuuri võetakse tööle kangruid. "Sain sinna tööle, olin 16-aastane. Kolm kuud olin seal töötanud, kui minu juurde tuli ajaleht "Komsomolskaja Pradva" ja minu pilt läks lehte. Kus siis hakkas üle laia Nõukogude Liidu mulle kirju tulema. Kombinaadi pearaamatupidaja juhtus seda artiklit lugema ja kutsus mind tööle kangrute palgaarvestajaks. Läksin sinna ja hakkasin käima ka kombinaadi tantsurühmas, mida juhendas Irene Kadak, kes ütles, et sa tantsid nii hästi, hakka seda rühma ise juhendama. Olin koolis tantsu juba õppinud ja siis kutsus üks sõbranna mu kaasa Ullo Toomi juurde, kes määras mu saatuse," meenutas Ilma erakordset hetke oma elus.

Ilma sõnul oli Toom tema teine isa. "Ta oli väga range, aga väga isalik, väga heatahtlik ja väga andestav. Ta ikka ütles meile, et kui valite eriala ja tahate minna tantsuteele, siis pidage meeles, et te ei tee endale teed küünarnukkidega, vaid tarkuse ja töökusega," meenutas Ilma Toomi sõnu.

1954. aastal oli Ilma Toomi tantsurühmaga Moskvas, kus kohtus oma tulevase abikaasaga. "Tema pani mulle silma peale. Mul oli väga hea mees, ta oli väga šarmantne ja intelligentne," sõnas Ilma. "Talle meeldis, et ma olin tagasihoidlik naine, mitte bravuurikas."

Töö võttis suurema osa ajast ja pere jäi tagaplaanile

"Sündides oli Aivol mingi pisik veres ja tal vahetati veri ära. Ma ei saanud talle esimesel nädalal rinda anda," tõi Ilma välja.

"Mul oli hästi rõõmus lapsepõlv," sõnas poeg Aivo Adamson, kes on juhtinud maanteeametit, aga ka mitmeid suurettevõtteid nagu Starman ja Alexela ning viimastel aastatel ajab Alexela asju Lätis. "Eks me katsusime ikka piire ka, aga õnneks lahenes kõik hästi. Põhiliselt kasvatas mind isa, ema tuli koju siis, kui mina juba magasin. Kuus aastat järjest pandi mind pioneerilaagrisse, kus ma õppisin vene keele ära. Iseseisvust oli mul päris palju."

"Kui Sõpruse rahvatantsuansambel tõusis nii tugevaks rühmaks, et meid saadeti igasugustele väliskontsertidele, siis olingi kogu aeg redus, mul oli kaks ansamblit, Sõprus ja Tuisuline. 26 aastat käisin suviti Soomes kursusi andmas. Mu mees oli väga mõistlik ja arusaaja inimene," meenutas Ilma.

"Kilekotte sai koolis müüdud. Hiljem olid mul juba plaadid ja duubelmakid ning oli põhjust mulle külla tulla," muheles Aivo, kellel olid kasud sees, et ema käis Soomes kursusi andmas.

Nii nagu Aivo vanemad ja ka vanavanemad olid väga töökad olnud, oli ka temal kahjuks nii, et töö võttis suure osa. "Pean tunnistama, et ma pole oma lastele suutnud nii palju aega pühendada, kui ma oleksin tahtnud. Oli aegu, kus ma tundsin, et nad oma käitumisega süüdistavad mind. Hommikul kella seitsmeks lähed tööle ja õhtul kell seitse tuled, perele aega ei jäänudki. 1990. aastate algul sa panid kogu oma aja professionaalsesse tööellu," meenutas Aivo. "Praegu on meil laste ja lastelastega väga hea suhted."

Ka kõige keerulisemates olukordades on õnnestunud kukkuda jalgadele

"Rasked olukorrad, nagu need on olnud, kus pank võetakse käest ära, ettevõte müüakse ära, terve juhtkond lastakse lahti või koondatakse, sind ei kaasata, siis alati on mul õnnestunud kukkuda jalgadele," nentis Aivo.

Emotsionaalselt mõjutas Aivot kõige rohkem nõukogude sõjavägi, kus talle sai selgeks, mida tähendab ülekohus. "Mind on kujundanud see, et minu ümber on inimesed, kellega peab arvestama ja ei saa teerulliga üle sõita," sõnas Aivo.

Aivol oli reaalainetega hästi tänu headele õpetajatele ja ta läks TPI-sse raadiotehnikat õppima. "Pärast sõjaväest tulekut läksin ka majandust õppima."

"Isal oli voodi alla saksofon ja kaks klarnetit ning isa lootis, et ma hakkaksin pilli mängima ja ema lootis, et poeg hakkaks rahvatantsu tantsima. Et ema oleks rahul, tegin otsuse tantsida võistlustantsu kuni sõjaväkke minekuni, aga mu hing oli korvpalli juures. Astusin sellest kännus ikka natuke eemale," muheles Aivo. "Tahtejõud on mul kodust kaasa tulnud, et teha igal pühapäeval kolm tundi tantsutrenni, laps andis oma vaba päeva ära."

Ilma tõdes, et vanemad olid talle väga suureks eeskujuks. "Nende töökus ja nende omavahelised arusaamad," ütles Ilma.

"Minu ema ja isa andsid mulle kaasa mõtteviisi, et elus ei tohi kiruda, eriti asju, mida sa muuta ei saa ja muudad asju, mida saad. Rahulik vabadus, iseõppimiseks jäeti hästi palju ruumi. Mina võtan seda kui võimalust, et mul oli võimalus ise oma arenguga tegeleda ja ennast kujundada," on Aivo oma vanematele tänulik.