"Minu poeg Toomas lõpetab sel aastal Tallinna Ülikoolis ärijuhtimise eriala, tööalaselt on ta ettevõtja. Tütar Elerin on ennast arendanud ja rakendust leidnud ärianalüütika andmetöötluse valdkonnas," sõnas ettevõtja,  üle kümne aasta automüügifirmat Amserv juhtinud Rene Varek.

"Mu emal on olnud väga seiklusterohke ja põnev elu. Ta on elanud New Yorgis, tegelenud enamuse oma elust moeäriga, tal on oma riidepood Naomi. Ta on väga hooliv ja armas inimene," tõdes tütar Carolin Varek, kes õpib gümnaasiumis.

Pani kolm poissi mitmeks päevaks garaaži kinni

Rene lapsepõlv möödus Haljalas. "Meil oli hästi tore oma hoovikamp. Tegime palju sporti, jooksime ja suusatasime, sõitsime ratastega. Kortermajade lähedal olid garaažid, kus meist mitu aastat vanemad sõbrad kõpitsesid oma tsikleid. Ükskord mõtlesime sõber Ingaga, et teeme pulli ja lükkasime garaaži riivluku kinni. Kolm keskkoolipoissi jäid sinna kinni ja neid otsiti mitu ööpäeva. Meil läks endal see täiesti meelest ära, sest see oli mänguhoos. Lõpuks keegi kuulis, kui poisid karjusid ja nad leiti. Aga mis kõik oleks võinud juhtuda. Siiamaani on meeles, kuidas ma käisin kõigi nende kolme noormehe käest andestust palumas," meenutas Varek lapsepõlve hirmsaid hetki.

Rene sõnul tegi ta kogu oma noorusaja tööd. "Kõplamine mulle ei sobinud, aga sigalate remontimine ja värvimine sobis, mitte keegi ei tahtnud seda tööd teha," muheles ta.

"Mind on suunatud pigem sportima ja purjetama. Viimasel ajal tegelengi purjetamisega," sõnas Carolin.

"Kõikide laste elukäik on olnud erinev. Toomas on olnud palju suurem seikleja, olnud hea eeskuju, küpsenud hiljem. Tal on olnud elus ka etapp, kus ta on otsustanud Eestist paar aastat eemal viibida ja seigelda Aasias ning Austraalias. Elerin tuli juba noorena iseseisvalt Tallinna õppima, elas internaadis, ta on elanud iseseisvalt juba väga pikalt," nentis Rene.

Oleks tahtnud emalt andeks paluda

Keskkooli lõpus jäi Rene neerudega haigeks ja veetis viis nädalat erinevates haiglates. "See oli sünge aeg. Enamus arvasid, et ma ei lõpeta keskkooli, sest see oli just viimane aasta. Mul oli võimalus lõpetada kool kuldmedaliga, aga ma ei teinud seda valikut ja see on küll üks asi elus, mida ma tõesti kahetsen," tõdes Rene.

Lõputunnistusel oli üks neli ja see oli inglise keel. "Selles aines olin ma kõige tugevam. Mu ema oli inglise keele õpetaja ja võõrkeelte õppealajuhataja. See oli võib-olla minu trots mitte ema vastu, vaid ühiskonna vastu, mis ütles, et õpetaja poeg ja nii edasi. Ma jätsin endale selle õiguse oma tugevaimal alal lõpetada neljaga. Ema enam 16 aastat meiega ei ole ja talle oli kindlasti see toona kõige raskem. Ta oli uhke mu üle, aga oleks olnud veel uhkem, ta kordagi ei tõstatanud seda teemat hiljem üles, see on mu enda kahetsus, kus ma oleksin tahtnud emalt andeks paluda," meenutas Rene, kes nooruses ei olnud enda sõnul nii emotsionaalne, vaid pigem pragmaatiline.

Oma õe Triin Varekiga hakkas ta rohkem suhtlema alles siis, kui käis keskkoolis. "Kui Triin sündis, olin ma viieaastane," lisas Rene.

Esimene kooselu jooksis pingutustele vaatamata liiva

Toomas ja Elerin on Rene esimesest kooselust. "Mina elasin Toomasega koos viis ja Eleriniga kolm aastat. Nad olid väga väikesed. See oli keeruline olukord. Mina ja Merle kasvasime lahku. Tol ajal käisin Moskvas tööl ja suur osa ajast viibisin kodust ära. Kooselu enam ei toiminud. Minu päriselt äraminek pere juurest oli Merlele ja lastele väga keeruline. Korraks kolisime küll uuesti kokku, mu vanemad samal ajal ka lahutasid, ostsin oma vanematelt nende maja, et proovida oma perega veel jätkata, aga kahjuks me ei saanud kooselu toimima. Südames ikkagi pitsitas, et ei saanud lastega koos olla. Merlel tekkis oma elu, mul oma, Carolini ema Annikaga," meenutas Rene.

Kahjuks on tänaseks päevaks Merle meie hulgast lahkunud. "Haigused käivad ikka inimest pidi, Merle tütred tema järgmise mehega, kes on üks minu parimad lapsepõlve sõpru, on tänaseni minu pere liikmed. Kõik me lapsed suhtlevad ja käivad läbi," tõi Rene välja.

Carolini emaga kohtus ta ühiste sõprade üritusel rallit sõites. Hiljem sattus ta ööklubisse, kus Annika sünnipäeva pidas ja järgmisel hommikul oli Rene 25 roosiga Annika ukse taga.

"Ema pahandab minuga rohkem, aga isa on hirmsam," muheles Carolin.

Aasta aga veetis Carolin vahetusõpilasena Argentinas. "Tahtsin hispaania keelt õppida, selle riigi kohta ei teadnud ma midagi, kõige raskemad olid esimesed kaks nädalat, koolis olid kõik väga sõbralikud, mu esimene sõber oli mu naaber," sõnas Carolin.