Martson märkis, et ette lugedes sobib "Karupoeg Puhh" juba viie- ja kuueaastastele lastele. "See oleneb inimese kogemusest, kellele ette loetakse. Mõni mudilane ei suuda keskenduda, aga mõni suudab väga hästi. Üldiselt on see kogupereraamat. Soovitan seda lugeda ka täiskasvanutel. Seal on olemas mitu erinevat tasandit ja täiskasvanud saavad sellest omamoodi aru," selgitas Martson.

""Puhh" on tüvitekst, mis on läinud popkultuuri nii sügavalt sisse, et isegi siis, kui seda raamatut ei ole loetud, siis kindlasti mingil kujul on Puhh inimeste teadvuses olemas. Minu lapselapse taldriku põhja on näiteks Puhh ja Notsu joonistatud. See on väga sügavalt sees ka siis, kui seda algteksti ei tunta," lisas ta.

Raamatu teine peategelane, Christopher Robin jagas nime kirjaniku Milne'i pojaga. "Raamatu kirjutamise ajaks oli poeg kuue-aastane. Isa oli sel ajal üle 40. Varem oli ta kirjutanud ühe luulekogu, kus see karu oli juba tegelane. Puhh ise oli Christopher Robini kaisukaru. Enne kui ta nimeks sai Puhh, oli ta kolm aastat kandnud nime Edward."

"Aga ühel hetkel, kui Christopher Robin vaimustus Londoni loomaaias olevast karust, kelle nimi oli Puhh, siis ta pani selle nime ka oma karule. Milne kirjutaski oma poja mänguasjadest, millest kaks olid välja mõeldud: Öökull ja Jänes. Ülejäänud olid päriselt olemas. Üldteada fakt on ka see, et tegelikult isa ja poeg koos ei mänginud. See oli tüüpiline inglise keskklassi perekond. Christopher Robinil oli hoidja," rääkis Martson.

Kui "Karupoeg Puhh" kaante vahele jõudis, müüdi seda esimese kolme kuu jooksul 150 000 eksemplari. "Ma ise arvan, et selle taga on huumor ja arhetüüpsed tegelased. Iga see mänguasi on omaette kuju. Milne oli suurepärane humorist ja see läks inimestele korda," sõnas ta ning soovitas Eesti lugejatel pöörduda Valter Rummeli tõlke juurde.