Helena Talihärma sõnul on loomingulises kollektiivis märke suitsiidsusest kas rohkem või vähem märgata. "Võib märgata seda, kui loomingulise inimese looming, suhtumine, käitumine, meeleolu hakkavad muutuma. Need on kindlad märgid sellest, kuidas võib rohkem märgata märke suitsiidsusest. Sinna kõrvale on jällegi vähem märgata märke suitsiidsusest, kui seda suurt maailmavalu ja ereda leegiga põlemist peetaksegi väga loomulikuks osaks loomeprotsessist," rääkis psühholoog.

Märkamist takistab Talihärma sõnul ka mürgine töökultuur. "Mürgine töökultuur on see, kui vaimse tervise probleeme näiteks eitatakse, räägitakse sellest stigmaatiliselt, halvustavalt, tühistatakse teemat, ei panda tähele, inimesi ei hoita, arvatakse, et see on loomulik, et kunstiinimesed peavadki kannatama," selgitas Talihärm ja lisas, et piinatud geeniuse kujund ei ole üldse kummaline, kuid sellisest mõtteviisist võiks vabaneda.

Kuidas aga saada õigeaegset abi, kui ollakse vabakutseline loomeinimene, kel tihtipeale ei ole ka näiteks sotsiaalkindlustust, sellepärast et sissetulek pole piisav, et seda endale võimaldada? "Vabakutselised on oluline grupp, nad võtavad kõik vastu, mida pakutakse ja siis põlevadki kiiremini läbi. Oluline on see, et teadlikkus kasvaks ja oleks julgust märgata, mis minuga toimub. Ma väga tahan ja loodan, et igal vabakutselisel loomeinimesel on olemas lähedasem kolleeg, sõbrad, pere. Eestis on olemas ka tasuta abivõimalused: eluliin, vaimse tervise tugiliin. Et on kohti, kust saab abi."

Ohumärgid, mida tähele panna, on Talihärma sõnul näiteks drastilised muutused inimese käitumises. "Näiteks selline introvertsem või kinnisem inimene muutub täiesti seltskonnalõviks äkki, või vastupidi, seltskonnalõvi tõmbub nurka, ei räägi, ei suhtle, see võib olla üks ohumärk. Järgmine murekoht võib olla see, et inimene teeb nalju elust lahkumise teemal, enesetapu teemal, surma teemal," tõi Talihärm välja. Veel on tema sõnul ohumärkideks, kui inimene hakkab endast rääkima minevikus või endale kalleid asju ära kinkima, jätab unarusse oma hobid ja sõbrad.

Samuti võib loomeinimese puhul suitsiidsusele kalduvus kajastuda tema loomingus. "Looming võib muutuda ka selliseks, et seal tekivad fataalsed teemad, surmateemad. Kogu olek, kogu looming, jutt muutub selliseks väga-väga mustadesse toonidesse," märkis Talihärm.

Talihärm toonitas, et kollektiivides peaks töökultuur olema vaimse tervise teemasid toetav. "Vaimse tervise mured on normaalsed ja neist võib rääkida avalikult ja ilma stigmatiseerimata. Oluline on see, et aidataks eristada, milline on isiklik kriis ja milline on loomeväljendus," rääkis ta.

Teine oluline punkt on tema sõnul see, et juhid peaksid olema ette valmistatud: "Et nad oskaksid märgata, aitaksid jagada vastutust ja peaksid meeles, et loovust ei peaks romantiseerima elu ega kannatuste hinnaga. Järgmine punkt on see, et igasugust vaimse tervise tuge võiks luua ja teha kättesaadavaks loomingulistele inimestele. Oluline on kindlasti ka töö ja emotsionaalse koormuse juhtimine, mille alla kuuluvad siis töökeskkonna analüüs. Kui on kollektiivis toimunud suitsiid, siis kindlasti info jagamine, järelhooldus. Loovatel inimestel võiks olla tasakaal loometöö ja sellest taastumise vahel. Hästi oluline on asutusel kindlasti ka kriisiplaan – mida siis teha, kuidas kommunikeerida, kuidas leinajaid toetada," rääkis psühholoog.

*

Abi- ja nõuandeliinid:

Lasteabi: 116111 (24h)

Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 (igapäevaselt kl 10-00)

Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)