33-aastast Toomas Jürgensoni tabas 2013. aasta jõuluõhtul insult. "Ühel hetkel ma ei saanud enam aru, mis mul viga on, ma ei saanud enam rääkida. Kiirabi tuli, aga seda tuli päris kaua oodata ja haiglasse jõudmine võttis ka aega. Arst ütles mulle hiljem, et ma olin liiga kaua koomas," ütles Jürgenson, kes kirjutas oma pikast insuldist taastumise teekonnast raamatu "Insuldi teine pool".

Jürgenson on mõelnud põhjustele, miks see võis juhtuda ja leidnud, et ta oli võib-olla liiga ärev, samuti oli liiga palju tegevusi, ka soov last saada.

Kaks kuud läks aega, et Jürgenson haiglast koju pääseks. Ta pidi õppima kõiki asju uuesti tegema, rääkima, kõndima, kirjutama. "Õnneks mälukaotust mul ei olnud. Rääkida ma ei saanud, aga mäletasin kõike," nentis Jürgenson.

Vahepeal oli tal ka perioode, kus ei tahtnud midagi teha. "Kuna mul oli laps, siis see motiveeris siiski tegutsema."

Kolm aastat võttis aega, et Jürgenson uuesti autoga saaks sõita. Kaks aastat võttis aega, et ta logopeedi abiga uuesti rääkima õpiks.

Praegu töötab Jürgenson autojuhina. "Teine pool mu kehast on ikkagi teistmoodi, aga see ei paista silma. Võib-olla see ei taastugi," nentis ta.

Jürgensoni sõnul on ta praegu täiesti teistsugune inimene kui 13 aastat tagasi enne insulti. "Mida ma tegin siis ja mida teen nüüd, kõik on teistmoodi. Kõike pean tegema väga rahulikult," sõnas Jürgenson. "Puhkama peab, seda aega peab kasvõi jõuga võtma."

Jürgenson püüab iga päev ennast liigutada. "Joosta ma enam ei saa, aga käin õues kõndimas. Nüüd on minu eesmärk aidata teisi oma kogemuse jagamisega. Seda ma tahangi teha," tõi Jürgenson välja.