Hugo Osula pojad: oleme kõvasti pingutanud, et isa varjust välja astuda
Transpordiettevõtja Hugo Osula rääkis saates "Käbi ei kuku...", et isana tuleb tal õhtul vahel pisar silmanurka, kas poegadel on ikka vaja ettevõtluse ränkrasket koormat kanda. Vanaemade keskel kasvanud noorima poja Hendriku sõnul oli tal kasvades kaksikvend, milleks oli pereettevõte ja see oli põhjus, miks ta vahepeal tahtis kõigest võimalikult kaugel olla ja isa varjust välja saada.
Transpordiettevõtja Hugo Osula pojad Otto, Andres ja Hendrik on kõik nii või teisiti transpordi valdkonnaga seotud.
"Ma teadlikult küll selle peale ei mõelnud, et mõni mu poegadest võiks sama rada käima hakata," muheles Hugo Osula. "Otto on tehniliselt nutikas poiss ja eelkõige vaatasin ettevõttes ringi, millised on meie vajadused, kuhu Otto võimekus võiks kõige enam sobida. Selleks, et rahvusvahelisel turul läbi lüüa ja ärisuhteid luua, on elementaarne omada erialaseid teadmisi ja olla väga hea suhtleja. Ottol tuli see imelisel kombel välja."
"Mina olen olnud see rahutu hing, kes erinevatel eluetappidel on üritanud välja rabeleda motogrupi tugevast tõmbejõust. Hakkasin arvutitega toimetama. Olen alati olnud digitaalse maailma ja ärimaailma vahel," ütles Andres.
"Minu kõige olulisem vahe minu vendadega on see, et sündisin kümmekond aastat hiljem. Minul on natuke seda väikevenna soovi olnud kogu aeg eristuda. Minu kõige suurem murrang oli põhikooli lõpus ja selles on oma rolli mänginud Andres, kuna tema tegeles ka fotograafiaga ja ütles ühe minu tehtud pildi kohta tunnustavaid sõnu. Fotograafia jäigi mu ellu. Teine mu suur kirg oli jalgpall," nentis Hendrik.
Püksirihm käis suhteliselt kergelt pükstelt maha
Ülikoolis õppis Hendrik hoopis matemaatika ja füüsika õpetajaks. "Ma ei tahtnud vendade teed minna, aga ühel hetkel tundsin, et nüüd tahaks vendadega koos ka midagi teha. Mu isa Hugo ja ema Tiiu kunagi koos selle ettevõtte asutasid. Cargobusi esimene tegevjuht oli ka ema Tiiu. Nüüd on ta täiskohaga tubli vanaema," tõdes Hendrik.
"Minu isal käis püksirihm suhteliselt kergelt pükste pealt ära. Esimesed triibulised sain selle eest, et olin oma väikese õe pigiga kokku mäkerdanud. Isa oli karmi, aga ka hella olekuga mees, kes oli 35-aastaselt Vorkuta vangilaagrist tagasi tulnud ainult ühe mõttega, et järsku õnnestub ikkagi poeg siia ilma leida, ja see poeg tuli. Tuli veel õde ka ja eks isa kogu oma hinge ja armastuse pani meisse. Hiljem pani ta oma armastuse ka Ottosse ja Andresesse. Ema ja isa olid lihtsad inimesed Mäetagusel, tegid igapäevatööd, isa oli autojuht ja ema oli agronoom," meenutas Hugo. "Isa oli ka kohaliku orkestri juht, kes vedas Mäetaguse puhkpilliorkestri väga heale tasemele. Aga isa närv oli lühikene, see mängis väga suurt rolli ka laste kasvatamisel."
Hugo sõnul oli aga alati nii, et kui ta lastega oli pahandanud, võttis ta tunni aja pärast lapsed poodi kaasa, et neile kommi osta. "Kurjustamise tunne läks väga kiiresti üle ja tal oli tegelikult väga hale süda," muheles Hugo.
Lapsepõlve trauma oli seotud akordioni õppimisega
Otto veetis lapsepõlve suved ja vahel ka talvel aega väga palju Mäetagusel vanaema ja vanaisa seltsis. "See oli mu muinasmaa ja selle helguse ongi suures osas tekitanud vanaisa, kes jäi varakult pensionile, vanaema töötas väga kõrge vanuseni," nentis Otto.
Andrese sõnul sai vanaisast tema jaoks kaitseingel, kui ta 1993. aastal lahkus. "See on nii siiamaani. Kui mul elus midagi hästi läheb, siis ma alati mõtlen, et näed, vanaisa hoolitses selle eest, kuigi ma ei ole usklik inimene," sõnas Andres.
Hugo meenutas, et tema lapsepõlve draama on seotud muusikaga. "Ma ei tahtnud Jõhvi lastemuusikakoolis akordionit õppida, aga ema-isa panid. See oli tol ajal väga konservatiivne ja tagurlik kool. Isa nõudis ka, et kogu aeg peab hajutama. Mõtlesin kogu aeg välja nõkse, et ma olen harjutanud, aga mul ei tule välja," muheles Hugo. "Akordioni õppimine õpetas mulle seda, et kui sa midagi ikka väga vägisi pead tegema, siis sellest midagi head ei tule. Aga õpetas ka seda, et vaev ja valu on ka treenitavad, sest ebamugavaid asju tuleb elus ikka teha."
Poisikesest peale oli Hugo isaga koos garaažis askeldanud ja tuleviku osas väga suurt mõtlemist polnud, ta läks õppima Tallinna Tehnikaülikooli ja trolliparki tööle, kust suure karjäärihüppena edutati ta äsja ülikooli lõpetanud noormees trammi- ja tollipargi valitsuse tehnikadirektoriks.
Isavõlg on noorima poja ees
"Kolmandat last ootasime pikalt, aga ta ei tahtnud kohe tulla," selgitas Hugo, miks on keskmise ja noorima poja vanusevahe kümme aastat." Hendriku tulek lõigi Tiiu natuke rööpast välja, sest Tiiu oli võtnud sel ajal oma mureks Cargobusi finantspoole ja raamatupidamise korraldamise. Leidsime ühe armsa vanainimese, kes tuli Hendrikule kolmandaks vanaemaks perre ja kes jäigi meie juurde, sest tal endal lapsi ei olnud."
"Kui mul on kellegi ees isavõlg, siis kõige rohkem Hendriku ees. Andrese ja Otto kantseldamisel oli energiat rohkem, jaksasid rohkem ja nõukaaegne igapäevatöö polnud ka eriti väsitav. Hendriku sünniga kaasnes ka ettevõtluse käimalükkamine. Minu jaoks oli küsimus, kuidas ma need asjad enda jaoks positsioneerin. Kas ma pühendun rohkem perele või haaran kinni väljakutsetest, mida elu mulle pakkus. Tänu äärmiselt armastavale lapsehoidjale jäi meile siiski aega hoida rohkem ettevõtluse poole," nentis Hugo. "Väikesele Hendrikule jäi isa siiski kahjuks vaid väikseks vilgatuseks."
"Mul oli kasvades kaksikvend ja selleks oli meie pereettevõte, mis kasvas minuga koos ja minu kõrval," muheles Hendrik. "Võib-olla see oli ka üks põhjus, miks ma vahepeal sellest nii kaugel tahtsin olla, aga mingit suurt traumat sellest pole jäänud."
Nii Andres kui Hendrik tõid välja, et nad on elu jooksul maadelnud küsimusega, mida ja kuidas siis mina ise teen ja tõestan, et ma ei ole saanud kõike tänu sellele, et mul on olnud isa ja ema poolt loodud paremad võimalused. "Sa tahad ikkagi isa varjust välja astuda," lisas Hendrik.
"On olnud suur väljakutse, et ühelt poolt tahad poegi aidata ja suunata, aga mitte nii, et tee päris ette valmis teha. Et see poleks sile asfalt, vaid tee, mis korralikult läbi raputab kui tarvis," nentis Hugo. "Isana tuleb mul õhtul vahel pisar silmanurka, kas poegadel on ikka vaja seda ettevõtluse ränkrasket koormat kanda."
Ottol on kaks last, poeg ja tütar. "Mõlemad käivad koolis. Minu isa Hugo on saanud suhteliselt spartaliku kasvatuse ja see on jõudnud ka meieni läbi meie lapsepõlve," tõi Otto välja. "Tänapäeva laste peal need kasvatusmeetodid ei kipu enam toimima, mis omal ajal meie peal. Meie ikkagi teame, mis tunne on vitsa saada."
Andres elab hetkel Ameerikas. "Mul on kolm tütart. Kuna mu naine töötab Ameerika saatkonnas, siis mina toimetan praegu meie tütardega rohkem."
Hendrikul on poeg ja tütar. "Mina tahtsin väga teadlikult noorelt isaks saada. 23-aastaselt sain isaks ja olen väga rahul. Olen olnud mõlema lapsega kodus isapuhkusel ja pean isa rolli enda jaoks väga oluliseks."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Käbi ei kuku...", saatejuht Sten Teppan









