"Minu valdkond on igal juhul töö inimestega, olen olnud pikalt muusikaõpetaja ja klassiõpetaja, praegu olen kirjandusõpetaja ja Pärnu muuseumi pedagoog," ütles Haldi Välimäe ema Lili Välimäe.

"Minu elus üks määravamaid osasid on olnud see, et minu ema on olnud kultuuritöötaja," ütles Haldi Välimäe. "Ka mu isa on kultuuritöötaja, kes praegu töötab Tori vallas kultuurijuhina."

Haldil on kümme aastat vanem vend Tanel ja kümme aastat noorem vend Jaan-Sander. "Tanel töötab majandussektoris ja Jaan-Sander mängis mängufilmis "Fränk" Jussi. Muusika on see liin, mis meid kõiki ühendab," tõdes Haldi.

Lili ema peres oli kaheksa last ja seitse neist mängisid puhkpilli. "Mind pandi muusikaklassi klaverit õppima, sest minu meelest täitsin ma oma ema unistust, sest teda ainsa lapsena ei pandud muusikat õppima. Aga mul on ülilühikesed sõrmed, mis ma olen pärinud oma isalt ja seepärast on klaverit üsna keeruline mängida."

Lili meenutas, et Haldi isaga viis neid kokku näitemäng. "Me oleme Merle Karusoo näitejuhtide koolis kokku saanud ja harrastusnäitlemine on olnud meie suhte alus," meenutas Lili.

Sai lapsena vitsa ja rihmagi

Lili oli väga püsimatu ja poisilik tüdruk. "Mulle meeldisid kõrgused ja kiirused, nagu Haldilegi," tõdes ta.

"Sain kogu aeg riielda, sest ma olin liiga uudishimulik, liiga püsimatu, ei olnud väga sõnakuulelik laps. Haldi oli lapsena samasugune, aga kuna ma teadsin, mis tunne on, kui sind kogu aeg korrale kutsutakse, siis Haldile ma püüdsin seda tuska mitte tekitada," sõnas Lili. "Ema käest sain pahandada. Meie peres on praegu ka nii, et emad pahandavad, isad on väga head. Oma lapsepõlves sain kõikvõimalikul moel karistada, vitsaga ja rihmaga. Sellised olid tol ajal lihtsalt kasvatusmeetodid, nad ei osanud teistmoodi. Mina ei ole oma isaga koos kasvanud. Minul oma emaga südamlikke vestlusi pole olnud."

Haldi kasvas enda sõnul igasuguse ohutundeta lapsena. "See kõik on mulle kätte maksnud vähemalt kümne kipsiga. Esimese kipsi sain viieaastasena paar päeva enne oma sünnipäeva. Vihma sadas ja ma kukkusin libeda puu pealt alla. Kukkusin umbes meetri kõrguselt, mul jäi vasak käsi selja alla," meenutas Haldi. "Haiglas opereeriti käsi kahjuks valesti kokku."

"Haldi on tugev, ta on võimeline palju valu kannatama," lisas Lili.

"Mida vanemaks ma saan, seda rohkem saan ma aru, milline harukordne taust on mul minu kodus. Kuuldes oma sõbrannadelt, millised peremustrid on vanematest põlvkondadest kaasa tulnud, palju ei räägita omavahel, pole füüsilist lähedust, eriti isadega, mina olen olnud nii hoitud ja armastatud, mind on usaldatud ja sellepärast kasvaski minust enesekindel inimene, kes tahab ka teiste vastu olla hea. Lapsi saab ainult armastusega enesekindlateks ja headeks inimesteks kasvatada," tõdes Haldi.

Lili sõnul on Haldi neile ka piinlikkust valmistanud. "Koeru kiriku pastoraadis oli Urmas Alenderi mälestuskontsert. Ma olin siis nelja-aastane ja ütlesin kirikuõpetajale, et ma tahan ka laulda. Luba saadud, hakkasin muusikalist "Grease" Sandra Dee lugu laulma, millel on sellised sõnad: hei, ma olen Sandra Dee, süütu neitsi, vaikne hiir, voodisse ei enne läe, kui sõrmus käes." Kirikuõpetaja pidi selle laulu peale toolilt maha kukkuma, sest laul oli kohutavalt kohatu," meenutas Haldi.

Teise loona meenutas Haldi lugu oma teismelise-ajast, mil koos sõbrannade ja sõpradega tehti igasuguseid lollusi. Ühel hetkel tahtsid nad endale punkrit saada ja avastasid Haldi naabri aiast kivihunniku tagant vana auto, mida hakkasid väga loominguliselt tuunima. "Tegime kohutava sigaduse, kõige tipuks kirjutasime oma nimed auto katusele. Ma olin siis üheksa aastane. Ühel hetkel kuulsime, et naaber karjub: seis, tulistan! Vanahärra oli väga kuri. Auto oli olnud uunikum, mida mees oli tahtnud ise veel kasutada."

"Isal läks väga pikka aega, et naabrimehega suhteid siluda," lisas Lili.

Kõige rohkem on pidanud muretsema laste tervise pärast

Lili sõnul on ta kõige rohkem pidanud muretsema laste tervise pärast. "Jaan-Sander sündis enneaegsena ja see muutis väga palju mu mõttemaailma. Sündides oli poeg kõigest natuke üle kilo, kõik organid olid siiski välja arenenud. Kõige raskemad hetked ongi olnud haiglates, oodates oma laste operatsioone. Haldi käeluumurd ja Jaan-Sandril oli juba kaheksakuusena jalaluumurd," sõnas Lili. "Kõige tähtsam, et sul oleks hea ja toetav kogukond ümber, minu inimesed. Muusika aitab ka keerulisi aegu üle elada, ühine musitseerimine."

Haldi tõdes, et teismelisena tundis ta puudust enda sarnasest mõttekaaslasest. "Mul olid vanemad, nende sõbrad, aga tundsin ennast natuke üksi, sest omavanust mõttekaaslast mul polnud. Seda suurem oli rõõm, kui ma 16-aastasena kolisin Viljandisse ja läksin Viljandi Riigigümnaasiumisse. Kunstisuunast leidsin kohe endale kolm parimat sõbrannat, kolm mõttekaaslast, kes on tänase päevani mu parimad sõbrannad," on Haldi väga tänulik.

Oma muusikaliste mõjutajatena tõi Haldi välja kitarriõpetaja Erki Reimi ja Vaiko Epliku, kes tema esimese plaadi salvestas ja produtseeris. "Keegi kuskil nagu väga hoiaks mind, ja juhataks minu ellu õigel hetkel väga õigeid inimesi, ma ei usu juhustesse."

Viimaste aastate murranguliseks kohtumiseks peab Haldi kohtumist muusik Mattias Tirmastega. "Muusikalises maailmas me oleme nagu sukk ja saabas," lisas Haldi.

Kindlasti peab ka kodus kõik hästi olema. Kohtumine elukaaslasega ja nüüd viiekuuse pisipoeg Theodori sünd on kõik toonud tema ellu murrangulisi muutusi. "Lapse tulekuks olime me väga-väga valmis," tõdes Haldi.