Kaalulangetuse psühholoog: suurim probleem asub taldrikust väljaspool
Kaalulangetuse psühholoog Kari Kuulman rääkis Vikerraadios, et me ei peaks muutma seda, mida toidukordade ajal sööme, vaid kõige olulisem on, mis toimub toidukordade vahel. Kuulmani sõnul sööb eurooplane keskmiselt 25 protsenti oma kaloraažist väljaspool taldrikut, aga sellise käitumise muutmine annab kaalulangetuses väga suure efekti.
"Kui räägime kaalulangetamise eesmärgil toitumisest, öeldakse tavaliselt, et tuleb üht või teist asja vähem süüa, aga vähem küsitakse, miks ma seda üldse söön. Miks mul on vaja reede õhtul diivani peal istudes midagi näksida või miks pärast halvasti läinud koosolekut lähen kolleegi juurde ja võtan sealt peotäie komme. See on meie peas, see on emotsioon," ütles kaalulangetuse psühholoog Kari Kuulman, kes on keskendunud kehakaalu muutumise ja muutmise teemale.
Toiduvalikutega käib kaasas üks ebasoodne tagajärg. "Söömisel on alati funktsioon, mida see toit täidab. Toidu kõige suurem viga on see, et täiesti võimatu on tunda end kurvana, kui sa sööd. See on bioloogiline, dopamiin, meie aju saab kaloreid ja ükskõik kui halvasti me end tunneme, süües hakkame end automaatselt natuke paremini tundma. Kui me oleme selle selgeks õppinud ja aastaid seda plaastrit kasutanud, siis ühel hetkel see plaaster hakkab kõigile sobima, igasse olukorda," selgitas Kuulman.
Kaalulangetamine algab Kuulmani sõnul sellest, et tuleb leida üles põhjus, miks ma söön siis, kui pole vaja, kui mul pole kõht tühi. "Me sööme kolmel põhjusel. Esimene on füsioloogiline nälg. Kolm-neli korda päevas on meil kõht tühi ja me peamegi sööma. Siis on olukorrad, kui keegi pakub meile midagi, keskkonnast tulenev, kolleeg pakub töö juures kringlit. Kolmas põhjus on isud," tõi Kuulman.
"Me ei peaks muutma seda, mida me toidukordade ajal sööme, aga just sellele oleme reeglina 20 aastat keskendunud. Näiteks soovitus, et võta liha asemel kala. Unarusse on jäänud aga see, mida me sööme nende toidukordade vahel. Sealt tuleb suurem osa probleemist, see probleem pole aga taldrikuga, vaid peaga lahendatav," tõdes psühholoog.
Kui me midagi endale keelame, midagi piirame, siis meie peas hakkab tekkima väike kurat, et just seda ma tahan. "Uuringud on selles suhtes päris karmid. Kui me uurime, milline faktor ennustab pikaajalist ebaõnnestumist, siis see on piiramine," selgitas Kuulman. "Piiramisega pikaajalist eesmärki ei saavuta. Dieetide häda ongi selles, et need pole loodud pikaajaliseks kasutamiseks."
"Ainuke viis, kuidas kaalulangetuses püsiv tulemus saavutada, on eemaldada see põhjus, miks me tahame reede õhtul süüa, miks me tahame keset tööpäeva kommi saada. Tuleb endale silma vaadata ja olla aus," nentis Kuulman.
Psühholoogi sõnul nad oma kolleegidega uurivad seda ja neil on laual üle 200 erineva faktori, miks inimesed seda teevad. "Alates sotsiaalsetest suhetest, unest, ravimitest kuni stressi ja väsimuseni."
Tervislik toitumine ja kaalu langetav toitumine on erinevad asjad. "Tervislik toitumine on see, et sa saaksid toidust kätte kõik, mida organismil on vaja. Mikro- ja makrotoitained, mineraalid ja vitamiinid. Kaalu langetav toitumine on see, et sa ei sööks liiga palju. Inimese kehakuju ei signaliseeri üldse seda, kui suur probleem inimesel tegelikult kehakaaluga on ehk inimesele peale vaadates ei saa me öelda, kui suur probleem see on," nentis psühholoog.
"Kaalulangetuse psühholoogia ja üldse käitumuslikud sekkumised kehakaalu jaoks on täna veel mõnes mõttes lapsekingades," sõnas Kuulman. "Me oleme jäänud kinni 2000. aastate mentaliteeti, et piira, ole tubli, võta end kokku. Me ei saa öelda, et inimesed, kes on kaaluga hädas, on vähemtublid, vastupidi, nad on rohkem tublid, teavad toitumisest palju rohkem kui need, kes pole kunagi kehakaaluga hädas olnud. Me üritame probleemi kogu aeg alla suruda, mitte seda lahendada."
"Kehakaal on alati millegi sümptom. Väga harva on see sellepärast, et ma ei tea, sageli on see, et ma tean küll, aga ei suuda. Vahel ma palun inimestel üles kirjutada kõik, mida nad toidukordade vahel söövad ja inimesed tulevad minu juurde tagasi šokiseisundis, sest nad ei teadnud, et nad nii palju söövad. See, mis toidukordade vahel toimub, on kõige lihtsam asi, mida muuta ja annab väga suure efekti," tõdes psühholoog.
Kõige suurem juurdekasv päevases kaloraažis pole Kuulmani sõnul tulnud mitte toidukordadest, vaid toidukordadele lisaks söömisest. "Täna sööb eurooplane keskmiselt 25 protsenti oma kaloraažist väljaspool taldrikut ja meie aju ei registreeri seda. Siis käime ringi ja räägime, et ma jälgin oma toitumiskava ja teen kõik õigesti, aga kaal ei lange, aga ei lange sellepärast, et 25 protsenti tuleb tagauksest automaatselt sisse," nentis Kuulman.

Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Vikerhommik", saatejuht Anu Välba









