"Mul on kolm vanemat venda. Kõige vanem vend Mattias tegeleb IT-vallas ja tegeleb rahvusliku ehitusega. Keskmine vend Markus tegeleb energeetik vallas, Johannes õppis ajakirjandust ja viimasena sündisin mina. Mulle väga lähedased olid ema, isa ja emapoolne vanaema," ütles Arne Merilai neljas laps, pesamuna Maria Merilai, kes tegutseb Tartu kiirabis õe-brigaadijuhina.

"Tütar käitub isa suhtes juba imikust saadik absoluutselt teistmoodi. Poistel on isa suhtes tugev konkureeriv alge, tahaks ikkagi isast jagu saada, tütar on minu pensionisammas, armastuse taju on kogu aeg õhus, mõnes mõttes on tütar isale uskumatu kingitus," selgitas kirjandusteadlane ja kirjanik Arne Merilai.

"Ema Marina on hariduselt eesti filoloog ja Teoloogia akadeemiast saanud magistrikraadi ja praegu töötab Taru hooldekodus hingehoidjana," nentis Maria.

Huvi meditsiini vastu on Marial olnud kogu elu. "Ma tõesti ei ole läinud ühtegi päeva tööle nii, et ma ei taha või et ma ei viitsi. Raske on küll, aga kolleegid aitavad nendest hetkedest alati läbi. Mind kannab see mõte, e t olen kohal inimese elu võib-olla kõige raskematel päevadel ja käitun nendega nii nagu ma soovin, et minuga käitutaks," nentis Maria. "Ma ei karda abi küsida, kui ma jään hätta."

Arne armastas hullupööra oma vanaema. "Ta oli väga humoorikas, jutt kogu aeg jooksis, ta oli pärast vanaisa surma terve suguvõsa matriarh. Kui ema ja isa tahtsid mind karistada, hüppasin kohe vanaema külge, sest sain aru, et vanaemale nad vastu ei vaidle ja vanaema kaitses mind," meenutas Arne. "Mu südamel hakkab kohe valus, kui ma mõtlen, kui röögatult palju ma vanaema armastasin ja armastan siiamaani. Ma tunnen, et Maria käitub minuga praegu samamoodi."

"Ma tahtsin hästi õppida, aga samal ajal tegin hirmus palju ulakusi. Vahepeal imestan, miks ma pean oma elu raskeks tegema. Riskikäitumine pole siiamaani ära kadunud. Tosin korda oleksin ma võinud lihtsalt surma saada. Nõukogude ajal kasvanud lapsed on nagu vabad hinged, kellega lihtsalt ei saa midagi juhtuda," nentis Arne, kelle jaoks nii ema kui isa olid võrdsed autoriteedid.

Arne peab ennast läbinisti pedagoogiks ja käitub ka vastavalt. "Ma pean huumorit väga oluliseks ja olen väga õnnelik, et olen pärinud oma isa huumorisoone, sellega ma lõikan kogu aeg, see on niivõrd spontaanne ja see on mulle endale ka naljakas," muheles Arne.

Isa alkoholilembuse tõttu tahtis võimalikult ruttu kodust välja kolida

"Isa oli päeval tööl ja õhtuti võttis vahel napsu ja kasvatas pigem ema. See oli koormav ja me õega soovitasime emale, et katkesta see asi ära, aga ema seda ei teinud, tema jaoks oli abielulahutus vastuvõetamatu, aga pärast see leebus ära. Isa sai pärast halvatuse ja siis ta muutus hoopis teiseks inimeseks. Paar aastat pärast seda hakkas ta alkoholi lausa põlgama. Isa oli pärit 11-lapselisest perest ja palju seal siis jõuti kõikide laste eest hoolitseda," meenutas Arne. "See oli ka hästi tugev motiiv, miks ma tahtsin kodust võimalikult ruttu ära saada."

Iseseisvumine oli minu jaoks juba varakult päris tähtis. Võtsime endale siis kuskil põõsa taga vabadust. Alkoholiga tutvusin päris varakult, nikotiinimürgitust mäletan, aga ikkagi kontrollisime olukorda. Nii kui ma ülikooli läksin, siis vabadus oligi käes, aga mul siiski õppimine oli prioriteet," tõi Arne välja. "Nõukogude ajal oli selline eluviis, et võimalikult vara hakati napsu võtma."

Arne sõnul on ta väga oma isa sarnane, ka välimuselt, aga alkoholiga tal sellist klappi ei ole. "Alkoholiga on mul mingi tõrge olema. Alkohol on ikkagi mingi trauma mu jaoks. Iga tilk alkoholi on ikkagi mürk."

Pärast esimese lapse sündis jättis Arne igasuguse napsuvõtmise maha.

"Mulle meeldib meisterdada, see on isalt kaasa võetud. See on minu jaoks puhkuse liik. Põhikoolis pidasin oma lemmiktunniks käsitööõpetust, ma kindlasti ei ole tüüpiline humanitaar," nentis Arne. "Loomingu tunnus on, et enne ei olnud, aga nüüd on. Sa lõid midagi."

Pere talukoha Liinakuruga on seotud kõik Maria esimesed lapsepõlvemälestused. Liinakuru on ajalooline suur talukoht Võrumaal, Urvaste valla piirimail, Otepää kõrgustiku jalamil, kus Võrumaa puutub kokku Valga- ja Põlvamaaga.

"Maa lainetab ja voolab seal kõrgustikel, nagu oleks meri," nentis Arne.

"Kui puhkused algasid, mindi kohe koos perega maale," lisas Maria.

Isaga lähedasemaks sai uuesti siis, kui verinoorelt lapse sünnitas

Kui Maria oli juba kooliminekueas, läksid ema-isa laiali. "Ma väga hästi ei mäleta seda aega, kus me perena kõik koos elasime. Mul oli kogu aeg see teadmine kuklas, et isa on olemas, aga erinevatel põhjustel jäi suhtlemist tõesti vähemaks. Olen kogu aeg tundnud ja teadnud, et tundsin oma isast väga puudust, kui ma laps olin. Teismelisena oli kõik muu palju tähtsam, kui peresuhted. Isaga muutusime uuesti lähedasemaks siis, kui ma jäin oma esimest last ootama. Olin siis 19-aastane ja lapse isaga väga heades suhtes ei olnud ja kogu see triangel, mis selle ümber käis, oli siis mu isa lahendada, kelle poole ma pöördusin," meenutas Maria. "Isa oli minuga vahepeal karm, aga õiglane, sain aru, et tal oli õigus."

Tookord jõudsid noorte suhted lausa kohtusse. "Vaidlesime lapse üle ja see kestis lõpuks kümme aastat. Nüüd saame lapse isaga omavahel väga hästi läbi," tõdes Maria.

Kolme vennaga sai omal ajal palju ka kakeldud ja kuna vennad on emotsionaalsemalt kinnisemad, tegi see Maria sõnul talle vahepeal isegi haiget, sest ta ei osanud arvata, kas vennad ikka hoolivad temast ja armastavad teda. "Kui mul tekkisid aga raskused ja ma pöördusin nende poole, sain kohe aru, et armastavad ikka küll."

"Mulle tundus, et isa on minu kõrval justkui tugevam seda kõike välja kannatama. Ma tahtsine ma säästa. Ema nagunii aitas mind lapsega, elasin päris mitu aastat lapsega ema juures, ma ei tahtnud seda kõike ema õlgade peale panna," meenutas Maria, miks ta just isa käest abi palus.

"Nüüd ma näen, et õde ja vennad hoiavad kokku, see on olnud minu missioon, mis nüüd on täidetud," sõnas Arne.

Ühel hetkel sai kaklemise jaks lihtsalt otsa

Arne meenutas, et midagi pettumuse laadset on ta lastega seoses läbi elanud vaid ühe korra. "See oli siis, kui Markus läks Hispaaniasse skvottima ja pärast Mehhikosse, siis Markus vist võttis seda äraminekut tõsiselt ja ütles, et see oleks justkui minu korraldatud ja siis ta hulk aastaid ei suhelnud minuga," meenutas Arne. "See oli mu ainus suur pettumus. See juhtus siis, kui ma kodust ära läksin ja ta arvas kaua aega, et lahkumineku süü on minu kanda. Siis sa pead seda lihtsalt vapralt taluma, midagi teha ei saa. See on tänaseks ületatud."

Sügaval südames teadis Arne, et kuna tema pole midagi valesti teinud, muutub ühel hetkel kõik normaalseks ja nii see läkski. "Ma arvan, et olen hea inimene ja see ei saa halvasti lõppeda. Pärast seda on side palju tugevam," tõi Arne välja.

"Mul on hea meel, et minu lapsepõlves ei korraldanud ema ja isa pärast lahkuminekut suhtlemise üle ja kõige ümber sellist tralli nagu mina tahtmatult oma esimesele lapsele koos lapse isaga korraldasin. Ühel hetkel saab kaklemise jaks lihtsalt otsa, see kaklemine on tegelikult lihtsalt lapsevanema jonn," tõdes Maria. "Oleme oma lapsega sellest väga avatult ka rääkinud. Hing jääb haigeks, kui sellele tagantjärgi mõelda, me pole üksteiselt selle pärast vabandust palunud ja ma arvan, et me ei peagi paluma. Kui, siis ainult lapse käest."

"Teise ja kolmanda lapse saamine ei muuda su elu enam niimoodi, sest sa oled juba harjunud, et sul on keegi, kes sinust sõltub," sõnas Maria.