"Selle preemia saamine on suur rõõm, sest Bruno O´Ya oli indiviid, kes oli küll eestlane, aga jõudis väga palju kaugemale ja tegi väga palju filme Ida-Euroopas. See on justkui märk sellest, et keegi paneb tähele, et võib-olla võiks mul samas tuules minna. See tähelapanu on vägagi rõõmustav ja natuke hirmus ka," nentis Reha, kes pälvis tänavu Bruno O´Ya noore filminäitleja preemia.

"Jarmo sai selle preemia sellepärast, et ta on väga hea näitleja, aga ennekõike nende Mo filmide eest. "Mo papa" on tõesti mingi andeka meetodiga tehtud film ja üks inimene on seal nagu päris inimene. Ma olen näinud ka filmi "Mo Amor", mis varsti kinodesse tuleb, kus Jarmo teeb järgmise erakordselt inimliku rolli," sõnas Oja, kes sai Bruno O´Ya preemia 2021. aastal.

"Eesti filmil on praegu minu meelest väga hea aeg. Kvantiteeti ma ei oska mõõta, aga kvaliteet läheb küll järjest paremaks," nentis Oja.

Oja sõnul on noortel aina rohkem võimalus ka välismaal õppida. "On tulemas Peeter Simmi nimeline uus stipendium, mis antakse 21. novembril Kinomajas toimuval heategevuslikul õhtul üle. See preemia toetab just välismaal õppimist," nentis Oja.

Nüüd on Oja ja Reha jõudnud ka koos lavale. "See on Ameerika üha geniaalsema näitekirjaniku David Mamet' kirjutatud näitemäng "Elu teatris", see on hirmus andekalt kirjutatud," tõdes Oja.

"Pääru oli lavakunstikoolis mu ristiisa," muheles Reha. "Lavakas on selline süsteem, et loosiga valitakse endale välja ristilaps. Pääru on isepäine indiviid, kellelt on väga palju õppida. Tuleb teha südame ja isuga. Kui vaja, tuleb iga hinnaga minna."

Pääru pidi meenutama oma sisseastumiskatseid lavakasse. "Õnneks ma ei mäleta, mida pidin seal tegema või isegi kui mäletan, siis ei taha mäletada. See kõik on väga õudne, lavakunstikooli katsed on üks inimese piinamine. Noored inimesed, kes ennast veel häbenevad, neil kästakse häbeneda veel rohkem, et vaadata, kas sa häbened natuke vähem, kui anname sulle hästi raske ülesande," nentis Oja.