Peeter Raudsepa isa Vambola Raudsepp sündis 1941. aastal ning tema lapsepõlv möödus Võrumaal Urvaste kihelkonnas, kus täna asub Sõmerpalu vald. Vambola oli viielapselise perekonna pesamuna. Kinnise loomuga isa kõrval oli just ema see, kes suurema osa Vambola käekäigust määras.

"Ema hindas väga haridust ja kui põhikool läbi sai, läksin edasi keskkooli. Siis ta ikka innustas, et ära jäta järele, võimalused on, mine ka edasi," meenutas ta.

Vambola läks kooli 1949. aasta sügisel. Koolimineku perioodi mäletab Vambola kui väga rasket aega sest, vahetult enne seda oli toimunud suur küüditamine – lapsed olid arglikud ning nii mõnigi oli vanemateta jäänud.

"Meil oli palju perekondi, kus ainult ema oligi ühe, kahe või kolme lapsega. Neid lapsi oli meie klassis küllalt, kus ema kasvatas üksi kolme last," nentis ta.

Vambola perekonnas räägiti võru keelt, kuid koolis oli see rangelt keelatud. "Selle eest kohe karistati. See roogiti välja. See oli isegi natukene häbiasi, et miks sa siin võru keeles kõneled."

Pärast keskkooli läks Vambola Tallinnasse majandust õppima. Huvi majanduse vastu kasvas tal välja keskkooli lõpuklassides.

"Mul tekkis majanduse vastu kohe huvi, kui ma nägin, et küll need majandid on vaesed: miks neid niimoodi majandatakse ja miks see riik nii vaene on, kui Nõukogude Liidul nii tohutud maavarad on," meenutas ta.

Keskkool oli tema elus ka teistpidi väga oluline periood, sest sinna mahtus kohtumine tulevase abikaasa ja laste emaga. Noored kohtusid Sulbi alevis käinud rändkinos.

"Rändkino tõmbas rahvast kokku. Huvitav oli see, et peale rändkino korraldati alati ka tants – kõva tund, poolteist veel tantsiti. Seal ma teda kohtasin."

1963. aastal sõlmiti abielu ning 1970. aastal nägi ilmavalgust perekonna esimene laps Peeter. Seitse aastat pärast Peetri sündis sai perekond veel täiendust, kui sündis poeg Priit.

"Suure osa lapsepõlvest olin peres ainus laps ja nooremas eas oli see vanusevahe meil sedavõrd suur, et me olime erinevate sõprade ja erinevate huvidega. Nüüd oleme mõelnud, et kaks vanameest istuvad koos: seitsmeaastasel vanusevahel pole meie vanuses mingisugust tähtsust," märkis Peeter.

Oma lapsepõlvest rääkides tõi Peeter välja, et ta vanematel oli laste jaoks palju aega. Kuna ema oli kodune, ei pidanud Peeter lasteaias käima. Tema sõnul see tema sotsiaalsele elule põntsu ei pannud, sest Tartus elades oli lapsi ümberringi küllaga. Küll aga muutis see teda väga isepäiseks.

"Ma ei läinud alati kõigega kaasa. Ma olin pigem selline kahtleja, kes vaatas ja mõtles ehk natuke rohkem," selgitas ta ja lisas, et näiteks ei ole ta oma elus üheski kakluses osalenud. "Ma ei ole pidanud ennast isegi füüsiliselt kaitsma. Ma olen olukorrad sõnadega lahendanud."

Kuigi Raudseppade perekonnas oli haridus au sees, võisid Peetri sõnutsi tema hinded väga seinast seina olla. Ka kahed ei ole talle võõrad olnud. Eelkõige väljendasid ta hinded tema huvi, mitte võimeid, usub Peeter. "Otsustaval hetkel, kui tuleb ennast kokku võtta, siis olen ka viitele asju teinud," märkis ta.

See, et Peetrist on saanud erinevate ettevõtete juht ja nüüd ka Tallinna linnapea, on isa Vambola sõnul mõnes mõttes asjade loogiline käik, sest nii tema isa, vanaisa kui ka vaarisa olid peremehed.

"Kõik olnud taluperemehed ja teadnud, kuidas tuleb majandada ning kuidas tuleb juhtida talu ja alluvaid. See ka kasvatab kodus peale sellised iseloomuomadused," usub ta.

Võrreldes enda põlvkonda tänaste põlvkondadega, usub Peeter, et üheks oluliseks erinevuseks oskust kahelda.

"Me ei usu kõike. Tollel ajal valetati ju kõiges. Mitte midagi ei saanud uskuda, ka uudiseid mitte. Tänapäeval on vastupidi, kõike usutakse liiga palju. Selline kahtlemine, vahetegemine, oskus erinevat infot analüüsida on tulnud kasuks," lausus ta.

Peetril on mitmest kooselust neli last, kaks poeg ja kaks tütart. Tema kõige vanem poeg, kes elab täna Ameerika Ühendriikides, on 36-aastane ja ise nelja lapse isa. Peetri kõige noorem laps läks tänavu teise klassi. Suure vanusevahega laste saamine on tema sõnul muutnud ka seda, milline isa ta on.

"Midagi pole parata, olla isa vanuses 20+ või 40+, siis sa oledki erinev. Ajad on ka erinevad: 90-ndad ja 2020-ndad on erinevad. Siin on terve põlvkonna jagu aega vahel. Nende lapsepõlve ja kogemust minuga kui isaga ilmselt väga võrrelda ei saa," lausus ta ja märkis, et 20-ndates isaks saades oli ta oma vanematele poegadele pisut kui vanem vend.

"See tähendab energilisust, igasuguste asjade ettevõtmist, väga sarnastest asjadest vaimustumist ja kohati ka riskide võtmist. Samas kui ma nüüd vaatan, siis ma olen ühteaegu nii isa kui ka vanaisa."

Isana peab Peeter oluliseks teha selgeks, mida laps soovib ning teda selles toetada. "Tutvusta talle erinevaid võimalusi, millega tegeleda, kus käia, missuguste huvialadega tegeleda ja kuidas nende kaudu saab erinevate lastega suhelda. Kui ta on näinud, kogenud, valikud teinud, siis selles tuleb ainult toetada," rõhutas ta.