Saar on laval enamjaolt esinenud koos ansambliga Swingers, suurema teatritrupi, Marek Sadama või teiste toredate muusikutega. "Olen laval üksinda ja vaid kitarriga esinemist kaua kartnud. Ei julgenud, sest polnud eriti kindel oma kitarrimängu oskuses. Nüüd olen ma saanud kaks-kolm aastat hästi palju praktikat. Sealt tuli julgus ja nüüd mulle väga meeldib, aga oleneb olukorrast. Kui on palju rahvast, siis on ainult kitarriga keerulisem publikuni jõuda," nentis Saar.

Laval on Saar olnud paarkümmend aastat ja mõned asjad on talle nüüd selgeks saanud. "Tänaseks ma väga naudin seda olukorda. Läbi elu olen olnud enda tegemiste suhtes perfektsionist. Ma ei saagi asju valmis, sest näen juba ette, et ma ei saa neid valmis nii hästi, kui ma tahan, aga sellest olen suutnud lahti lasta. Mingil hetkel tekib endal ka vabanemine ja olemine läheb palju vabamaks," nentis Saar.

Muusika on tema jaoks töö ja kui tal on kuskil mujal, näiteks eraelus midagi pahasti, siis teeb ta rohkem tööd. "Mul on lihtsalt olnud palju aega tööd teha," muheles muusik.

Saare sõnul käib see ka temaga käsikäes, et talle meeldib rahulik ja vaikne muusika. "Kui ma üksinda käin esinemas, on mul väga suur probleem, kust ma leian kiiremaid ja nobedamaid lugusid vahele, et inimesed selle melanhoolia all päris kössi ei vajuks, sest melanhoolseid laule võin ma laulda lõputult. Selline ma lihtsalt olen," tõdes Saar, kellel ilmus hiljuti album "Akustika".

"Tegime akustilist plaati suures osas kahekesi Robert Rebasega. Kõik pillid on suures osas tema sisse mängitud. Robert oli ka stuudiotehnik, miksis ja toimetas," kirjeldas Mikk Saar, kelle abiga uus album sündis. "Suure panuse andsid ka Siim Hiob, Ramuel Tafenau, Johannes Laas, Dagmar Oja ja Kaire Vilgats."

"Tekst on see, mis paneb mõtlema ja tekitab emotsioone. Akustilise albumi kõige suurem rõõm ongi, et tekst tuleb rohkem esile. Tahaksin veel ühe akustilise plaadi kunagi teha, lugusid on palju," avas Saar tulevikuplaane. "On oht millalgi ka teatrilavale sattuda, aga sellest veel rääkida ei saa."

Kui tal on rahuhetk ja midagi kuklas ei kummita, võtab ta kodus alati kitarri kätte. "Ka oma kaheksa-aastasele pojale olen üritanud selgitada, kui tore on oma lõbuks pilli mängida."