"Vilde seos plaadi pealkirjaga tuli natuke tagantjärele. Mul olid suvel mõned lood jäänud veel salvestada, millel polnud veel teksti, aga loo ideed olid juba olemas. Ühel hommikul poolunes tuli mulle mõttesse tabamata ime. Ärkasin üles ja mõtlesin, et päris hea loo nimi, iseloomustab kõike seda, mida ma muusikuna mõtlen ja taga ajan. Kuhu ma selle kõigega välja tahan jõuda või ongi see teekond ime ise. Päeval tuli mulle meelde, et see on ju Vilde näidendi pealkiri. Vaatasin selle telelavastuse ka ära. See on ajatu kraam, mis räägib täpselt sellest, mis iga muusiku ja kunstniku elus tänagi toimub," ütles Robert Linna, kellel ilmus esimene sooloalbum "Tabamata ime".

Viimased kümmekond aastat on Linnal olnud kuklas sooloplaadi tegemise mõtted. "Just see mõte, et ma tahaksin ise mängida kõik pillid sisse ja elada end seeläbi loominguliselt välja. Mõned loo ideed ongi varasemad," meenutas Linna.

Kui tal eelmisel aastal tuli idee teha oma abikaasale kingituseks üks laul ja see ära salvestada, tahtis ta läbi katsetada, kas ta on tehniliselt selleks võimeline. "See õnnestus ja lugu pääses ka Eesti Laulu finaali," nentis muusik.

Neli aastat tagasi kolis Linna perega maale, kus on rahulikum ja vaiksem. "Sahtel võib ju olla igasugust materjali täis, aga igal laulul on oma aeg. Ma tihti üksi autoga sõites kuulan läbi oma vanu demosid ja mõtteid, mis on ümisetud ragiseva diktofoni peale, kas sealt kõnetab midagi."

Oma loomingulises töös muusik tehisaru ei kasuta. "Number üks peab olema tunnetus, kuidas pillid sisse on mängitud, seal on igasugu lohakust ja logisemist sees, see kõik käib asja juurde ja see ebaperfektsus defineerib meid inimestena. Inimesed ikkagi ootavad muusikalt ja muusikult seda, millega samastuda. Tehisaru poolt loodud muusika puhul pole mul mitte millegagi samastuda. Ma tahan, et muusika elaks ja oleks orgaaniline. Minu sooloplaat on puhas käsitöö," nentis muusik.