Eesti Laulu ankeet. Robert Linna

ERR teeb läheneva finaali tuules lühikesed intervjuud kõikide Eesti Laulu finalistidega. Seekord teeme tutvust Robert Linnaga, kes tegi iga kord kukerpalli, kui Dave Benton ja Tanel Padar 12 punkti said.
Mis on sinu viimase aja lemmiklugu või -album?
J.J. Cale'i "Don't Go To Strangers". Sattusin hiljuti ühe väga laheda sarja peale nimega "Lowdown". Sisu, stilistika, karakterid ja muidugi muusika on täpselt minu tass teed. Ja sealt jäi ka see lugu kummitama. Kuna ma oma elukutse tõttu sõidan hästi palju autoga, siis ma ütleks, et see on ideaalne autokas. Ta paneb mõtted liikuma ja tekitab kohe mingi atmosfääri, milles on igatsust, melanhooliat ja paratamatust. See saund, mingisugune intiimsus ja puhas lahedus on nii inspireeriv. Rahulik lugu, aga samas kuidagi tõmbab käima ka.
Eriti meeldib mulle, kui lihtne see lugu on – see oleks nagu stuudios lihtsalt kuidagi juhuslikult juhtunud.
Mis eesootava finaali juures kõige hirmutavam tundub või mille üle kõige rohkem muretsed?
Eks väike esinemisnärv on alati sees – kas ma ikka kannan selle loo välja ja kas kõik õnnestub nii, nagu planeeritud. Praegu on veel mõned lahtised tehnilised otsad, mis vajavad lahendamist. Aga üldiselt ma ei muretse, pigem ootan, et saaks lavale juba.
Milline on sinu läbi aegade lemmik Eesti Laulu (või kunagise Eurolaulu) võistluslugu?
Ma hiljuti vaatasin vanu Eurolaule ja sealt tuli meelde Hedvig Hansoni ja Pearu Pauluse hitt "Kullast kallim". Nii mõnus 90-ndate RnB bänger. Ja just see esitus kuidagi jäi meelde, sest esiteks oli kohal terve suur orkester dirigendiga ning Hedvigi ja Pearu laulmises oli kerge närv ja etteaimamatus sees, mingi mõnus pinge. Viimastest aastatest tooks välja Jüri Pootsmanni "Magus melanhoolia". Hüva, Elephants From Neptune'i "Unriddle me" on ka päris okei.
Kelle enda konkurentidest Eurovisioonile saadaksid?
Ma saadaksin Vanilla Ninja. Kohe, kui finalistid välja kuulutati, siis mõtlesin, et nad sobiksid nii hästi sinna. Nad on Euroopas olnud ju tohutult menukad. Mingisugune klassikaline lihtsus ja positiivne laeng nende loos on ehtne Eurovisiooni materjal.
Milline on sinu esimene Eurovisiooniga seotud mälestus?
Eks ma olin ju sellega lapsena kursis, kui Eesti seal osalema hakkas. Aga siis ma Eurovisiooni kindlasti ei jälginud, pigem tulevad need konkreetsed mälestused hilisemast ajast. Eriti see, kui Padar ja Benton võitsid. Mäletan, et olime sõpradega vanalinna restoranis Kompressor, ja iga kord, kui 12 punkti tuli, siis pidid kõik kukerpalli tegema. Pärast oli selg väga valus.
Kas oled juba ette kujutanud Eurovisioonile pääsemist?
Kui ma Eurovisioonile pääseksin, siis kindlasti annaksin ennast parima, et see ära võita. Olen suuri lavasid ennem ka mänginud, aga väga lahe oleks ka seal ennast proovile panna ja see publik oma peopessa võtta.
Kas lavale tuled ka sooloartistina või toetab sind ka bänd?
Mind tulevad lavale toetama taustalauljad Triple Tone ja Mait Mikussaar. Otsustasin, et bändi ma sinna pilli mängimist teesklema panna ei taha. Pigem las olla inimesed, kes päriselt musitseerivad. Ma tahan, et esitus oleks maksimaalselt siiras, ehe ja "elus".
Kas oled juba isa käest nõu küsinud, mida Eurovisiooni lõppvõistluse laval tarvis läheb?
Ma ei ole seda veel küsinud, aga pakun, et ta ütleks "Maarja-Liis".
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor





