Daniel Levi Viinalass on sündinud 2. jaanuaril 1988. aastal Ameerika Ühendriikides. "Minu lapsepõlvekodu oli Ohio osariigis, Columbuse linnas. Äge linn, kus elatakse väga oma jalgpallimeeskonnale kaasa. See on jõe äärne ülikoolilinn, natuke meenutab Tartut. Kolisime ühest jõeäärsest ülikoolilinnast teise jõeäärsesse ülikoolilinna," muheles Viinalass, kelle isa on eestlane ja ema ameeriklanna.

Isa oli see, kes tahtis oma suure pere, viie lapse ja abikaasaga Eestisse kolida. "Eks see hullumeelsena tundus," nentis Viinalass. "Mind just kõnetas selle otsuse julgus. Teha midagi, mis tundub õige, aga pole loogiline. Ma tahaksin ka osata oma elus selliseid otsuseid teha."

Viinlasside suguvõsas on musikaalseid inimesi palju. "Ma olen täiesti muusika sees kasvanud. Oleme perega koos kogu aeg laulnud. Mulle alguses üldse see ei meeldinudki. Mõtlesin, et see on kõige õudsam asi, kui me peame perega kuskil laulma. Jõulude ajal käisime koos perega naabrite ukse taga laulmas. See oli kõige hullem asi, mis üldse sai olla tol ajal minu jaoks. Nüüd on see saanud mu lemmiktraditsiooniks jõulude ajal, et lähme perega ja laulame naabritele," nentis Viinalass.

Kaheksa-aastaselt Eestisse kolides ta eesti keelt ei osanud. "Pool aastat läks, ja siis ma hakkasin enamikes ainetes hindeid saama, ka eesti keeles."

Pillimänguni jõudis Viinalass läbi pettuse. "Mind räigelt tüssati. Mind trikitati. Minult küsiti, kas ma muusikakooli tahan minna ja ma ütlesin, et tahan küll kitarri õppida. Oma peas kujutasin ette elektrikitarri, et ma hakkan soolosid kütma. Minu üllatuseks kooli kohale minnes ulatati mulle nailonkeeltega klassikaline kitarr kätte, et hakka nüüd mängima. Siis ma olin šokis, aga mulle hakkas see tasapisi väga meeldima. Siiamaani mõned klassikalise kitarri palad tõmbavad mind nii härdaks. See on üks ilusamaid kõlasid, kui keegi kuskil mängib kitarril mõnda klassikalist pala, ma naudin seda väga," nentis Viinalass.

Kümme aastat tagasi kolis Viinalass Tallinnasse. "See oli suur samm, mida me tegelikult ei plaaninudki, see tuli väga ootamatult. Olin Tallinnas praktikal, tegin reklaame ja sain üleloomuliku kõnetuse jumala poolt, et tule Tallinnasse. Võib-olla natuke inspireeritud ka oma isast, et teha elus selliseid valikuid, mis pole alati loogilised. Põhiline fookus oligi see, et Tallinnas uut kirikut alustada. Oleme muusika kõrval seda teinud ligi kümme aastat," nentis Viinalass.

Bänditegemine sai samuti alguse kirikust, kus noored tegid kirikubändi. "Sellest kasvaski välja seesama koosseis, kellega me ka kümme aastat hiljem esinemine. Oleme suutnud üksteist hoida," sõnas muusik.

Viinalassi elus on olnud ka periood, kus ta on püüdnud luua laule, mis kõigile meeldiksid. "See lihtsalt ei toida oma hinge. Sa jääd ise nälga, see ei toida. Ma olen siiralt tänulik, et ma olen sellest konksust vabanenud," tõdes Viinalass.

"Ma tunnen ennast laval hästi koduselt. Ma ei teeskle, ma ei lähe lavale mingit karakterit mängima, ma olengi päriselt nii siiralt õnnelik, et ma saan laval neid laule laulda. Täpselt selline ma olengi. Mul mingit lavanärvi ei teki, sest ma olen tõesti õnnelik, kui saan publikule oma laule laulda," tõi Viinalass välja.