Kui pisikesel Annabelile agressiivne neuroblastoom avastati, pani tema toetuseks seljad kokku sisuliselt kogu Eesti. Mõne nädala pärast saab Annabeli vähidiagnoosist kümme aastat. Tema peres tähistatakse seda päeva tavaliselt tordi ja küünaldega.

"Kui sa saad vähidiagnoosi, siis diagnoosi saamise hetkest peab mööduma viis aastat selleks, et sind terveks tunnistataks. Ma arvan, et sealt see alguse saigi. Me ootasime nii väga seda viit aastat, kus kõik hullemad riskid vähiga on möödas. See tähistamise rutiin on meile sisse jäänud," sõnas Annabeli ema Marianne Sepp "Ringvaates".

Ka Annabel ütles, et kümne aasta piir saab olema väga märgiline. "Ma ise ei ole sellele nii palju mõelnud, aga see on lihtsalt eepiline. Mu tervis läheb aina paremaks, võtan kaalus juurde, söön ilusasti vitamiine ja mulle meeldib, et ma saan kogu aeg sõpradega olla. Tavaline elu," lausus ta.

Kevadel lõpetas Annabel väga heade eksamitulemustega põhikooli ja läks septembris uude kooli gümnaasiumisse, mille kohta jagub tal vaid kiidusõnu. Lisaks on talle andnud põhjuse rõõmustada tema tervis, mille tõttu pole ta pidanud koolis puuduma.

"See on midagi täiesti uut, sest eelmine kooliaasta puudusin sügisel kogu aeg, olin haiglas ja igasuguseid asju. Nüüd ma pole üldse puudunud, see on täiega lahe. Ma tean, ma oskan, ma ei jää millestki ilma."

Kuigi vähk on seljatatud, peab Annabel jätkuvalt pidevalt arstidele näitamas käimas. Näiteks on tal seljas selgroogu toetavad titaanvardad, mida tuleb kaks korda aastas kohendamas käia, kuna Annabel kasvab veel. "See on kaks korda aastas operatsioon, mis tähendab nii taastumist kui ka kõiki eelnevaid uuringuid," märkis ema Marianne.

Samuti vajab eraldi tähelepanu üks kops, mis oli kasvaja tõttu kinni vajutatud ning pole tagasi avanenud. Selle puhul tuleb jälgida, et sinna ei tekiks põletikke. Samuti peab kopsu treenima, et see rohkem kinni ei vajuks.

"Ja siis on kõik need ülejäänud asjad, mida me jälgime alates tema luulisest vanusest kuni kõikvõimalike verenäitajateni, sest ta on alakaalus ja paljud funktsioonid ei tööta kehas nii nagu peaks," selgitas ema. "Paar korda nende aastate jooksul oleme saanud vähimarkeri või kahtlase pildi vastust ka oodata. See hirm on meid ikkagi vahel tabanud, aga õnneks ei ole midagi halba välja tulnud."

Lisaks on Annabeli vanemad jätkuvalt vähihaigete laste vanemate liiduga seotud. Seega käivad teiste vähilood käivad nendega kaasas ka siis, kui enda perekonnas on pahalane seljatatud. "See on meie elu osa. Ei saa niimoodi, et lükkad ennast täitsa välja. Ikka mõtled sellele," lausus isa Allar.

"Eks ta jääb alatiseks, aga ma arvan, et see ei defineeri enam meid ja Annabeli. Ta ei ole enam see vähihaige Annabel, vaid ta on kasvanud teise rolli," nõustus ema.

Vahel kirjutatakse Annabelile ka otse. Neiu sõnul on tal vaid hea meel, kui ta saab teistele oma lugu rääkida. "Inimesed on mulle ka Instagramis kirjutanud, et nad on 16-aastased ja haiglas, siis ma olen nendega kirjutanud. Mulle meeldib inimestele öelda, et läheb paremaks."