New Yorgi maraton on üks suurejoonelisemaid ja osalejaterohkemaid rahvaspordiüritusi maailmas, kus ainuüksi startimine, veel enam aga finišisse jõudmine on iga jooksufanaatiku elu tipphetk.

32-aastane Märt Belkin on kogenud uuriv ajakirjanik, kes on Eesti suuremates ajalehtedes käsitlenud poliitika- ja majandusteemasid. Sport, veel enam aga jooksmine, on olnud tema jaoks kogu elu tundlik, et mitte öelda valus teema.

"Ma olen niisugune lugeja laps olnud, nii-öelda paks poiss. Kehalise kasvatuse tundide ajal oli ikka nii, et isegi kui ise tahtsid õppida, siis ega kuidagi ei tundunud usutav, et ma võiksin tõhusalt sporti teha. Üldiselt oli ka õpetajate suhtumine pigem selline, et kõik on okei, ma panen sulle kolme ära, ära muretse, sa ei pea tegema. Ma ei oleks osanud arvata, et sport võib rõõmu pakkuda," tunnistas Belkin.

Läinud aasta veebruaris võitis Belkin koos kolleegidega Eesti Ekspressist ajakirjandusmaastiku ühe ihaldusväärsema auhinna, Bonnieri preemia. Karjääri tipphetkele järgnes aga keeruline periood nii professionaalses kui ka isiklikus elus, mis kulmineerus töökaotuse ja vaimsete probleemidega.

"Ma sain aru, et lisaks aktiivsus- ja tähelepanuhäirele ehk ATH-le, millest ma olen juba mitu aastat teadlik olnud, on mul tõenäoliselt ka üsna sügav depressioon," rääkis Belkin.

"Maikuus sain ka antidepressandid. Antidepressantide puhul kipub tihti olema niimoodi, et esimene nädal või midagi sellist on kaootiline periood. See oli päris õudne. Ja siis järsku ärkasin ühel hommikul üles ja tundsin, et ma tahan minna jooksma," meenutas ta.

Jooksmisest sai Belkini uus hobi, omamoodi meditatsioon ja argimuredega toimetulemise viis. Sellega kaasnes ka oluline kaalukaotus, mistõttu muutusid jooksutiirud aina pikemaks.

"Alguses oli mõistlik ja sealt edasi läks selles mõttes käest ära: juuni alguses oli vist 200 kilomeetri lähedale, juuli oli üle 300 ja augustis läks natuke üle 500," tõi ta välja.

Kui suve hakul registreeris Belkin end kümnekilomeetrisele Tallinna linnajooksule, siis sügisel, kui jooksusündmus kätte jõudis, tegi mees paari tunni pikkuse vahega järjest lausa kaks võistlust, osaledes nii kümne kilomeetri jooksus kui ka 21-kilomeetrisel poolmaratonidistantsil.

Suure hurraaga alguse saanud harrastus päädis ülekoormusvigastusega, millest annab praegugi märku lonkav jooksustiil. Sellele vaatamata otsustas Belkin novembris ette võtta veel suurema ampsu ja osaleda maailmakuulsal New Yorgi maratonil, kuid seda oma väikese vimkaga.

"Ma avastasin, et on olemas selline nii-öelda virtuaaljooksu variant. See on täitsa ametlik asi: paned ennast kirja, läbid nädala jooksul enne maratoni sama distantsi ära ja logid selle äpis. Sa saad ennast isegi niimoodi registreerida, et sa saad endale medali," selgitas Belkin.

Kui ametlik New Yorgi maraton läbib viit linnajagu ning paarisadat tänavat ja ristmikku, siis Belkin pani kokku oma jooksuraja Tallinnas. Iga kilomeetri kohta valis ta ühe punkti, mis on moel või teisel seotud Ameerika Ühendriikide või eri aegadel Eestit külastanud tuntud ameeriklastega. Rajale jäid näiteks maailmakuulsa leiutaja ja langevarjuri Charles Leroux' mälestuseks püstitatud silmatorkav ausammas Pirita teel ning Kalevi spordihall, kus 1967. aastal astus üles USA saksofonist Charles Lloyd oma kvartetiga, põhjustades toonases Nõukogude Liidus omaette skandaali.

"Alguses ei saanud nad isegi Nõukogude Liidu kultuuriministeeriumilt luba, aga lõpuks, viimasel päeval, nad esinesid siin. Selline ida ja lääne sild jõudis maailma väljaannete esikaantele," rääkis Belkin.

Tähelepanuväärne punkt rajal on ka Tallinna vanalinnas asuv Gloria restoran, mida 2004. aastal külastasid Ameerika Ühendriikide tipp-poliitikud Hillary Clinton ja John McCain.

"Nad olevat otsustanud mitteametlikul õhtusöögil teha väikese viinaviskamise võistluse. Clinton oli vist teinud ettepaneku, et võiks ette võtta. Räägitakse, et ta oli ka nelja pitsiga võitnud ning McCaini nii-öelda laua alla joonud," jutustas Belkin.

1. oktoobri hommikul kogunes Manhattanil stardijoonele kümneid tuhandeid jooksjaid. Nende seas ka Kristjan Pihl. "Kui ei teaks, arvaks, et see on üks suur pagulaslaager, kus inimesed on tekikestega, söövad veel viimaseid kodust kaasa võetud hommikueineid ja ootavad hetke, mil saavad stardijärjekorda minna," kirjeldab Pihl stardieelset melu.

Läbi New Yorgi kulgenud jooksu saatis tõeline melu. "Rahvast on meeletult, sisuliselt pole kohta, kus inimesi ei oleks," kirjeldas Pihl New Yorgi tänavapilti. "Siin on iga nurga peal mingi pidu, DJ-d mängivad, inimesed tantsivad. Lapsed ja vanurid – kõik on väljas omadele kaasa elamas."

Samal ajal kulges Belkini jooks Tallinnas. Ta tegi suure tiiru kesklinnas, läbis mitu punkti Kalamajas ja liikus sealtkaudu Stroomi randa, mis on tema käsitluses Eesti oma Brighton Beach. Tunne oli hea, aga vana vigastus andis valusalt märku. Ka vaimselt hakkas pikk distants oma mõju avaldama.

"Veidi on see, et kõik asjad ajavad närvidele. Mul on playlist, mille kokku panin, aga see kuidagi ei toimi. Ajab närvi. Tahaks midagi muud. Audioraamatutega, mida ma kuulan, on natuke sama lugu. Olen siin mitut erinevat proovinud. Üritan mingeid viise välja mõelda, kuidas end lõbustada," kirjeldas Belkin. Ühel hetkel hakkas ta peas anagramme tegema.

Kui Kristjan Pihl oli rajal olnud mõned sekundid alla nelja tunni, saabus kauaoodatud finišikoridor. Lõpptulemus 3:59:58 tähistas ühtlasi uut isiklikku tippmarki.

"Nüüd on see tehtud, võib enda üle uhke olla. Ma arvan, et see on üks suurimaid sportlikke ettevõtmisi, mida olen saavutanud, ja jääb ka mõneks ajaks," kommenteeris Pihl.

Veidi enne keskööd jõudis ka Belkin inimtühjas Kadrioru pargis finišisirgele. Seitse tundi ja 58 minutit rajal kannatamist olid võtnud jooksumehest viimasegi energiaraasu.

"Uskumatu, ma ei tea ikka päris täpselt, mida tunda. See viimane poolteist kilomeetrit oli täiesti ootamatult hull. Kõik hirmud ja ebakindlused tulid järjest. Polnudki muud kui edasi joosta, edasi joosta. See oli ulme," kirjeldas Belkin oma viimaseid kilomeetreid "Tegelikult ma olen hästi õnnelik, et ma tegin seda," lisas ta.