Pariisis elav näitlejanna Ene Rämmeld on valmis saanud oma viienda raamatu "Hingelt ära". Kaire Kaur Danieliga peetud kirjavahetusest sündinud teoses räägib Rämmeld ausalt oma elust, valikutest, kahetsustest ja näitlejateest.

 Rämmeldi sõnul sündis raamat ootamatult. Ta oli vahepeal mõelnud, et enam ei kirjuta, kuid kõik muutus, kui Facebookis hakkas talle küsimusi esitama naine, keda ta ei tundnud. Rämmeld hakkas küsimustele vastama ning avastas peagi, et talle meeldib see suhtlusvorm.

"Nagu ta minu käest küsis, ma kohe vastasin talle. Mõnikord mõtlesin kaks päeva, et [ta on] võõras inimene ja mida ma talle ütlen: kas hakkan valetama, panen juurde või võtan vähemaks. Lõppude lõpuks jõudis see kaugele, et ma nägin, et see mäng hakkas mulle meeldima. Siis mõtlesin, et selle peaks avaldama," rääkis ta saates "Hommik Anuga".

Näitlejanna sõnul on raamatus ausaid ülestunnistusi, kuid ka piirid, millest ta üle ei astu.

"Ma olen alati sensor iseendale, nii et voodilugusid ei ole siin. Väga intiimne elu on inimese intiimne elu. Pärast mind räägitakse, mida tahetakse, aga nii kaua kui ma elan, ma räägin ise ausalt teatud piirini oma asju, aga mitte kõike."

"Hingelt ära" on Rämmeldi viies raamat. Varasemate teoste kirjutamise ajend oli tema sõnul teistsugune. Esimese raamatu kirjutamist ajendas pahameel Leida Laiusest valminud dokumentaalfilmi üle, mille Jüri Sillart tegi.

"Mulle lihtsalt ei meeldinud, et me ei räägi kunagi kuulsatest meestest, kelle naised on teinud aborti, ja järsku ühest naisest, kes on surnud, tehakse film ja räägitakse ainult tema eraelust," ütles ta.

Üle 40 aasta Prantsusmaal elanud Rämmeldi sõnul kogub Leida Laiuse looming seal ühe enam populaarsust. Filmi "Libahunt" on näidatud nii Pariisis kui ka filmifestivalidel. "Ma tean, et seda taastatakse, tehakse veel paremaks. "Libahundil" on suur melu Prantsusmaal."

Jaanuaris 80. sünnipäeva tähistav Rämmeld ütles, et vanus ei ole põhjus tegevusest loobumiseks. "Ma ei karda midagi," rõhutas ta ja lisas, et tal on näitlejana jätkuvalt suured ambitsioonid. "Ma tahaks filmis tugevat mutti mängida. Sellist karakteriga tõsist naist."

Oma värskes raamatus kirjutab näitleja muu hulgas oma unistustest. Üks neist on olla korraks imetletud. Tema sõnutsi on inimesed väga nähtamatuks muutunud. "Mulle meeldib, kui keegi veel paneb mind tänaval tähele," nentis ta. "Pariisi südalinnas tuntakse mind rohkem kui Tallinna südalinnas."

Eestis käies puutub Rämmeld kokku ka oma põlvkonna inimeste vananemise ja surmaga. Ta tunnistas, et lähedaste kaotused mõjutavad teda ning tekitavad tunde, et ta peab ise edasi elama ja tegutsema.

 "Tahad või ei taha, kogu aeg on surmasõnumid. Ka täna ma sain teada ühe väga lähedase inimese surmast. See käib ajaga kaasa, ma pean aktsepteerima, et kõik minu armsad inimesed, kes mind imikust saati tunnevad, surevad, on suremas või on surnud," lausus ta.

"Aga mina katsun elada. Ma ei ütle, et ma tahan tõestada elavatele, et ma olen tubli ja elan, aga mul on kogu aeg selline tunne, et mul on mingi võlg surnud inimeste ees, kel olid suured lootused minu peale. Sellepärast ma tegutsen. Ma ei ütle, et mul on ükskõik, mida elavad minust mõtlevad, aga ma tahan, et need inimesed, kes mind armastasid ja keda enam ei ole, et nad oleksid uhked mu üle."

Lisaks kirjutab Rämmeld raamatus sellest, kuidas tal on olnud palju võimalusi oma elu väga mugavaks teha, aga ta on alati ise sellest kuninglikult loobunud. Nüüd on ta hakanud rohkem mõtlema tänulikkusele ning kahetseb seda, et ta ei ole oma juba lahkunud lähedastele kõike öelnud.

"Meile, eestlastele, on sõna armastamine, hellitamine, väga õrnade sõnade rääkimine harukordne. Musitamine on sünnipäeval ja uuel aastal," märkis ta ja ütles, et kuigi ta on prantslastelt väga palju hellust tagasi saanud, on see siiski pealiskaudne olnud. "Nüüd kahetsen, et ma pole julgenud kõike öelda nende inimestele, keda olen väga armastanud."

Rämmeld kirjutab raamatus sellestki, kuidas ta on korduvalt loobunud võimalusest oma elu materiaalselt väga mugavalt kindlustada. Ta ei ole varem pidanud oluliseks näiteks maja või auto omamist.

"Vastupidi, ma lükkasin kõik ära ja jäin ka kõigest ilma, sest kõik said aru, et mina midagi ei taha. Nüüd mõtlen, et miks mitte üks maja mere ääres või mägedes, väga tore. Aga siis peaks olema üks käeline mees, kes oskab ehitustöid teha, sest mina ei oska midagi teha," naeris ta ja lisas, et kuigi ta on osanud teisi inimesi kokku viia, pole ta suutnud endale kedagi leida. "Ma ei oska iseendast arvustada ja arvestada, ma ei oska enda elu heaks teha. Üksinda ma ei oska ja ma ei tahagi."