Ingel Marlen Mikk: just tagasilöögid õpetavad ja kasvatavad
Ooperilavadel säranud Angelika Mikk ning 14 aastat Estonias Pipit kehastanud Ingel Marlen Mikk, artistinimega An-Marlen rääkisid Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." väga raskest ajast, mil Marlenil avastati diabeet, mille vastu ta teismelisena suurt mässu tõstis ning samuti sellest, kui oluline on usalduslik ja lähedane suhe oma perega.
"Mul on kaks venda, kes õpivad MUBA-s, üks kitarri ja teine klaverit. Väiksem vend Joonas on just näitlemise teele läinud ja mängis hiljuti filmis "Emalõvi" väikest venda. Keskmine vend Ingmar kirjutab muusikat," ütles Ingel Marlen Mikk. "Vendadega on mul väga lahe suhe."
Ema Angelika Mikk on enda sõnul päris tihti sõpradele öelnud, et tahaks ka advokaadist või poliitikust või teadlasest last. "Aga sa näed, et lapses on see loominguline külg ja tahe istuda ise klaveri taha või tahe laulda või tantsida ja sa ei ürita teda suruda teises suunas."
Ka Ingli puhul ei mõelnud Angelika hetkekski, et temast peaks tulema laulja või et ta kindlasti peaks muusikaga seotud olema. "Aga see tuli juhuslikult, kui Ingli vanaisa Arne Mikk tegi Estonia teatri 100. sünnipäeva ja kuna oli vaja väikest tüdrukut, küsis ta Inglilt, kas ta oleks nõus laulma," meenutas Angelika, kes polnud kunagi kuulnud, et Ingel laulaks või esineks.
"Ta laulis ja tantsis ja üldse ei kartnud suurel laval. Ma ei ole ühtegi oma last kuhugi surunud ega konkurssidele viinud, nad ise tahavad ja liiguvad selles suunas," lisas Angelika.
Kärts ja mürts tuleb pere naisliikmete poolt
Ingel Marlen peab ennast rohkem emaga sarnanevaks. "See kärts ja mürts tuleb ikka meie poolt," lisas Angelika.
Kuigi ooperit Angelika enam ei laula, siis vabakutselisena on ta ikkagi jäänud sellele alale ja igasuguseid pakkumisi ikka tuleb. "Ettelaulmiste periood on minul möödas, kui ma käisin ennast pakkumas. Olen sellega rahu teinud."
Lapsepõlve veetis Angelika Hiiumaal. "Olin ikkagi ulakas laps," muheles Angelika.
"Põgenesime ühe teise lapsega lasteaiast ära ja piilusime metsast, kuidas vanemad reageerivad sellele, et nad meid ei leia," ütles Angelika, kelle elus pole isa olnud. "Ma arvan, et see on minu preemia, et minu lastel on niivõrd hea isa."
Suhtub emasse suure tänulikkusega
"Kooli ajal ma olin ikkagi autsaider. Üritasin koolis ellu jääda. Esimeses klassis oli mul tunnistusel kaheksa kolme, kuigi keskkooli lõpetasin neljade ja viitega, üks kolm vist oli," meenutas Angelika. "Kuna mu ema oli pedagoog, siis tal oli kogu aeg probleem, et kõigil on neljad-viied ja kiituskirjad, kuidas teiega küll nii on läinud."
Angelika suhtub suure tänulikkusega oma emasse, kellel oli väga raske elu, sest üksinda tuli kasvatada kaht väikest last. "Ema oli range, aga mul on metsikult ja meeletult hea ema ja ka vanaema."
"Vanaema alati kuulab, mis mul südamel on," lisas Ingel Marlen.
Olude sunnil sattus Angelika lasteaias igasugustele laulukonkurssidele ja sai ka esimese koha, mis oli nii talle kui tema emale suureks üllatuseks.
Otsa kooli läks Angelika õppima seepärast, et ei osanud midagi muud valida. Sealt edasi suundus muusikaakadeemiasse. "Laval olles löön ma särama, lähen õitsele, mulle meeldib kogu see kooslus ja rolli minek. Prooviperiood pole kunagi minu aeg olnud, vaid just see lavale pääsemine ja seal olemine, sellest ma ka toitusin. Sellest tunnen ma täna ka puudust."
Soomes maasikaid korjates saadud raha eest ostis Õismäele korteri
"Mu vanemad kohtusid Otsa koolis," teadis Ingel Marlen. "Isa jättis emale teadeteseinale armastuskirju."
Kümme aastat igal suvel käis Angelika Soomes maasikaid korjamas. "Esimese Soomes maasikate korjamise tulemusena ostsin ma ühetoalise korteri Õismäele. Rein ostis sama raha eest trompeti ja lõpuks selle trompeti eest me tegime suured pulmad," meenutas Angelika.
"Mul ei ole laste sünniga mitte midagi paigast ära läinud. Mul oli mitu lapsehoidjat, mul oli ema, oli mees ja oli ka vanaema. Lapsed ei ole minu elu ega karjääri üldse seganud," ütles Angelika.
Pipi Pikksuka rolli sai 11-aastaselt
Ingel Marleni lemmikmuusikal oli kunagi "Minu veetlev leedi", mida tegi Hele Kõrve. "Käisin seda etendust vist 50 korda vaatamas ja sealt oli üks mu lemmiklaul, mida lauldes ma sain endale Pipi Pikksuka rolli estonia teatris. Mulle väga meeldis lapsena tähelepanu. Olin julge ja ei kartnud midagi," meenutas Ingel Marlen, kes sai Pipi rolli 11-aastaselt ja on teinud seda 14 aastat.
Ingel Marleni sõnul on ta oma elus kogenud mitmeid erinevaid verstaposte, mis on ta inimesena tänasesse päeva toonud. "Need ei ole olnud halvad kogemused, aga tihtipeale just tagasilöögid õpetavad ja kasvatavad. Ajapikku õpid hindama oma rahu, mitte ei oota kogu aeg heakskiitu väljastpoolt."
Teismeeas oli mässumeelne paharet
"Teismeeas olin ma mässumeelne paharet. Üheksa aastaselt jäin diabeeti. Teismeeas tundsin, et ei taha seda haigust, et ma ei ole seda valinud ja siis ma väljendasin seda väga suurte protestidega oma vanematele. Ei tulnud õigeks ajaks koju, ei kontrollinud oma tervist," meenutas Ingel Marlen.
Diabeedi avastas Ingel Marleni vanaema. "Mul oli meeletu joogijanu, käisin tihti pissil, olin väsinud. Vanema luges raamatuid ja hommikul helistas mu vanematele ja ütles, et lapsel on diabeet. Siis läksin haiglasse. See on väga palju mõjutanud seda, kuidas ma oma elu olen elanud."
Ingel Marleni sõnul on ta sellega pikka aega rahu teinud, sest tema tutvusringkonnas pole palju inimesi, kellel oleksid samad kogemused, mis temal seoses diabeediga. "Ma väga palju rohkem hoolitsen oma tervise eest."
Hulluks ajavalt raske oli siis, kui lapsel avastati diabeet
"Lapsevanema jaoks on see tohutu läbielamine. Teismelisena tahtis Ingel tunda end tavalise inimesena ja ühel suvel valetas meile, et mõõdab veresuhkrut, mida ta ei teinud, nii et sügiseks oli ta väga hullus seisus ja me pidime haiglasse minema," meenutas Angelika.
"Eluliselt oli mul kõige raskem, lausa hulluks ajavalt raske siis, kui Ingel jäi diabeeti. Sain aru, et see on nii ja see jääb nii. See on mulle kõige karmima jälje jätnud. Ma jäängi teda kontrollima. Ma absoluutselt kogu aeg muretsen. Käisin teda praktiliselt kümme aastat igal ööl vaatamas, kas tal on ikka kõik korras. Kuni ta sai peika ja ma olin jube tänulik, et peika oli ta kõrval, lugesin talle ka sõnad peale, kuidas Inglit jälgida."
Inimsuhted võivad meid ka katkisemaks muuta
Ingel Marleni, artistinimega An-Marleni sõnul on inimsuhted elus need, millest ta ka oma esimese albumi kirjutas, mis jäävad meiega igavesti ja muudavad meid inimestena katkisemaks, kui me võib olla ise tahaksime.
"See on ainuke asi, millega ma olen pidanud meeletult palju tööd tegema. Käisin ja käin endiselt teraapias, et lahti mõtestada, miks ma oma elus tegin selliseid valikuid. See on õpetanud mind hindama neid inimsuhteid, mis mul täna on ja valima inimesi, keda ma enda kõrvale lasen," ütles Ingel Marlen, kes pani oma telefonile mõni kuu tagasi peale ajalimiidi, et ta võib päeva jooksul olla sotsiaalmeedias tund aega.
"See mõjutab minu igapäevast õnnetunnet ja võtab võib olla ära seda, et ma ei pane üldse tähele, mis ümberringi toimub," lisas ta.
"Ma kunagi ei tahtnud üldse lauljaks saada ja kunagi ma ei tahtnud ka näitlejaks saada, aga võta näpust, elu ikkagi lükkab sind sinna kohta, kuhu sa pead minema," ütles Ingel Marlen.
Lapsevanemana on olnud hetki, kus ei oska midagi öelda ega teha
Angelika põhimõte laste kasvatamisel on avatus ja rääkimine ning rääkimine. "Minu jaoks on kõige olulisem, et lapsed mind usaldaksid. Ei ole kerge olla lapsevanem. Mul on olnud küll hetki, kus mu käed lihtsalt vajuvad rüppe ja ma ei oska midagi öelda ega teha, " ütles Angelika.
"Ma arvan, et kui ma poleks oma elus mingitest asjadest läbi käinud, siis ma poleks nii põnev inimene. See ikkagi tekitab mingi sügavuse ja mitmetahulisuse inimesse," lisas Ingel Marlen.
Angelika arvates päeva lõpuks teevad lapsed oma otsused ikkagi ise. "Neid ei saa ju kogu ööpäev läbi valvata ja jälgida."
"Ma väga hindan, et me saame vanematega avatult rääkida ja oleme kõik üksteise lähedal ja toeks," on Ingel Marlen oma vanematele ja vendadele tänulik.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Käbi ei kuku...", intervjueeris Sten Teppan