"Sünnipäevi ei jõua tähistada, sest need tulevad nii tihti. Sünnipäev ei satu alati sellisele kuupäevale, kus seda saaks tähistada. Juba mõtlen, et mis järgmisel aastal saab. Arvo Pärdiga me kasvasime koos ja siiamaani kasvame, aastad on meil nüüd turjal, aga hoog on meil sees, seda hoogu pidurdada on väga raske," ütles 7. juunil 89. aastaseks saanud dirigent Neeme Järvi.

Järvi sõnul on talle kõige südamelähedasem helilooja Joseph Haydn. "Mu sünnipäev on temaga seotud. Haydn kirjutas 104 sümfooniat, oratooriume ja palju muud veel. Oma 88. sünnipäeva tähistasin Haydni 88. sümfooniat mängides, nüüd mängin 89. sümfooniat ja järgmisel aastal tahan kindlasti mängida tema 90. sümfooniat. Aga tal on 104 sümfooniat, nii et mul on ka perspektiivi," muheles Järvi. "Hea muusika on see, mille pärast me siin maailmas elame."

1937. aastal sündinud Järvi sündis Tallinnas Nõmmel. "Minu ema-isa olid mõlemad juuksurid. Ma hakkasin varakult muusikat õppima. Nelja-aastaselt mängisin ma ksülofoni. 14 aastat vanem vend Vallo oli mulle suureks eeskujuks ksülofoni ja löökpillide alal, tema mängis suurtes orkestrites. Vallo õpetas mind ka," meenutas Järvi.

"Juuksuri amet oli tol ajal väga tähtis amet. Igal inimesel oli tarvis juukseid lõigata ja habet ajada. Selle tõttu hakkasid mu vanemad Nõmmel ka maja ehitama, nad ei olnud rikkad inimesed. Ema oli see, kes lükkas meid kunsti ja muusika juurde," sõnas Järvi. "Kuna Vallost sai dirigent, siis minust ei saanud ju ka midagi muud tulla. Samuti minu järeltulijatest, mida sa ikka muud siin elus teed. Dirigent on kõige parem eriala, sest sellega saad kallistada tervet maailma, sa elad muusika sees. Paremat eesmärki elamiseks pole maailmas olemas," nentis Järvi. "Muidugi kõvasti tuleb tööd teha, ilma tööta ei tule midagi."

Järvi lõpetas toonase Leningradi konservatooriumi ja tuli 1960. aastal Eestisse tagasi. "Sellest ajast saadik ma töötan dirigendina. Mina olin noor mees, Arvo Pärt oli noor mees, samuti Jaan Rääts, Jaan Koha, Tamberg, Tormis. Muudkui töötasime kõik palehigis ja tegime eesti muusikat."

Väga palju oleneb Järvi sõnul sellest, kes on sinu vanemad ja kas nad suunad sind õigele teele. "Ma olen õnnelik, et mul olid sellised vanemad. Vanemate ja perekonna mõju on väga tähtis, et sinust saaks korralik inimene, ükskõik, mis erialaga sa tegeled."

Lisapalad mängivad Järvi sõnul orkestrite psühholoogias suurt rolli. "Orkestrijuhid peavad teatud asjadega arvestama. Mõned asjad ei soodusta hea muusika propageerimist. Detroidis, kus ma 15 aastat töötasin, oli nii, et minu eelkäija mängis Bruckneri sümfooniaid. Need kestavad tund aega ja rahvas oli neist ära tüdinenud, ei käinud enam kontserdil. Mina hakkasin dirigendina mängima bravuurseid lisapalu. Järsku rahvas ärkas üles, kes Bruckneri ajal saalis magas. Hakkasin nii pidevalt tegema ja pileteid hakati aina rohkem müüma, lõpuks tegime neli kontserti nädalas, mis kõik välja müüdi. Seal läheb raha kõik orkestrile, rahvas ei jõudnud ära oodata, mis lisalugu tuleb," nentis Järvi. "Meetod, kuidas rahvas saali meelitada, on tänapäevani probleem igas maailma linnas."

Mõnel pool Ameerikas peab orkestrile lisalugude eest maksma, sest see läheb üle nende tööaja, tõi Järvi välja. "Ütleme, iga muusik saab sada dollarit iga minuti eest. Orkestri mänedžment jälle ütleb, et ärge mängige lisapalasid. Chicagos näiteks lisapalasid ei tohi mängida. Minu lisapalad on lühikesed, need ei tohi rahvast koormata," nentis Järvi.