"Lapsevanem on lapsele hästi oluline tugi. Lapsevanema roll oma lapse enesehinnangu toetamisel on olla turvaline ankur. Vanem peab lapsele peegeldama, mis on lapse väärtus, ja see peegelpilt ei tohiks muutuda lapse halva teo või eksimuse tõttu. Või ka näiteks koolis saadud halva hinde tõttu. Laps on väärtuslik ja piisav igal juhul, ja vanem on see, kes seda peegelpilti kodus hoiab. Kodust algab minapilt," ütles koolijuht ja koolitaja Cattre Hein.

Minapilt saab positiivsemaks kujuneda, kui me tunnustame lapse positiivset tegu ja pingutust. "Ma näen koolis töötades iga päev, et lapsed loobuvad väga kergesti. Me ju tahame, et lapses ärkaks sisemine motivatsioon. Selle asemel, et öelda tubli, võiks kiita lapse tehtud pingutust," sõnas Hein.

Kui laps tuleb appi puid riita laduma, mida ta tõenäoliselt teha ei taha, tuleks tunnustada seda, et laps siiski tuli appi ja küsida, mis tunne tal on, et töö sai nüüd tema abiga kiiresti tehtud.

"Samamoodi võiks mingis protsessis sees olles mingit väikest hetke tunnustada. Tunnustada last näiteks selle eest, et ta nägi vaeva ja küsis vanavanematelt nõu, mis aitas lapsel jõuda oma uurimistöö teemani," nentis Hein.

Kõikidel inimestel on Heina sõnul ebaõnnestumisi vaja. "Õppimine algab siis, kui meil on raske ja me ei oska. Me peaksime ebaõnnestumisi võtma normaalse elu osana. Mõni päev läheb meil kõik väga hästi, aga mõnel teisel päeval ei saa me millegagi hakkama, kõik läheb nässu ja midagi ei tule välja, aga ma ei ole sellepärast halvem inimene. Me kipume kõik hästi lihtsalt loobuma, sest ebaõnnestumised on väga ebamugavad. Me peame õppima ka ebaõnnestuma," tõi Hein välja.

Me peaksime iseendale inimestena rohkem andeks andma. "Väikese lapse peegeldus tuleb perest ja kodust, teismelise peegeldus sõpradelt ja sotsiaalmeediast. Tunne, et ma ei saa hakkama või et ma pole piisav, on hästi kerge tulema. Kui me aga seletame noorele, kuidas areng toimub ja ta hakkab seda mõistma, siis saab ta ka paremini hakkama," sõnas koolijuht.