"Rolle ei saa alati valida," nentis näitleja Kristjan Sarv, kes oma näitleja karjääri jooksul on pidanud mängima päris palju pahalasi ja kurikaelu. "Minu kursuse juhendaja Ingo Normet sillutas mulle juba kooli ajal selle negatiivsete karakterite raja ette, kui ma mängisin lavaka esimeses bakalaureusetöös "Liilia" kekatsi tegelaskuju, kes peategelase Liilia kuritegelikule teele ja hukule kaasa kutsus. Kui neid rolle oled hakanud tegema, hakkavad inimesed sind nägema teatud tüübina. Ühel hetkel, pärast filmi "Puhastus" tõmbasin sellele piiri, rohkem ei tahtnud selliseid rolle teha."

Laule olen ta oma sõnul sahtlisse kirjutanud aastakümneid. "Esimese kitarri sain 16-aastaselt, laulmisega olen tegelenud 40 aastat. Ema on öelnud, et ma hakkasin enne laulma kui rääkima. Avalikult laulma pole ma seni sattunud. Mingil perioodil olid mul tõsised hääleprobleemid ja mul pole olnud sellist korralikku agitaatorit, kes lükkaks mind lavale. Nüüd sattus mu ellu Kristina Raja, kelle juhendusel ma viimasel tantsupeol käisin, tema kuulis mu laulmist ja ütles, et on aeg laulud sahtlist välja tuua ja lavale minna. Mu laulud on väga isiklikud, mõned neist on kirjutatud konkreetsele inimesele," tõi Sarv välja.

Sarve sõnul on ta kirjutanud laulu "Naerukurrud" ühele tütarlapsele, et muljet avaldada. "Olin sel ajal 24-aastane. Paraku ei avaldanud see lugu toona nii suurt mõju kui ma lootsin," muheles Sarv.

Kristjan Sarv, "Naerukurrud"

Kristjan Sarv, "Amsterdam"