Tammus on enda sõnul kahe isanda teener ja töötab nii koolis kui ka muuseumis. "Ja ühe isanda juures olles, koolis, tuleb aeg-ajalt tunda ka vabanemist õpilastest. Ja kus seda tunda? Kõige parem koht on koristajate puhkeruum. Seal käib vähe inimesi, seal saab mõnikord kohvi ja saab juttu ajada. Õpetajate toas on õpetajad, kes on väga närvilised, neil on vaja printida midagi. Koristajad ei prindi kunagi midagi," muigas ajaloo ja geograafia õpetaja Tammus.

"Istud seal ja vaatad seinu, mis ei ole tühjad. Seintel on maalid. Kui maalid on juba kaua seintel rippunud, muutuvad nad tapeediks. Kui natukene lähemalt vaadata, vaadata, kes on maali autor või mis on selle maali nimi, siis tekib üllatusi," jutustas Tammus.

Üks kord sattus Tammus aga Tartusse, kunstimuuseumis ja nägi seal sama maali, mis kaunistas Väike-Maarja gümnaasiumi koristajate toa seina. "Kunstimuuseumis aukohal, sama autor: Malle Leis. "Võrumaa XX. Trei rahvas." Kuidas see sama maal siin on? Palju siis veel sellist kunsti meil peidus on, tekkis mul kohe mõte," rääkis Tammus ja lisas, et sellest sai alguse uus näitus.

Näitus "Peidus kunst võtab värsket õhku" toobki vaatajate ette kunstiaarded Väike-Maarja vallamaja, gümnaasiumi, seltsimaja ja muuseumi kogudest. Malle Leisi maali taga on ka pühendus: "Väike-Maarja keskkoolile 100. aastapäevaks Rakvere rajooni põllumajandustehnika tootmiskoondiselt aastal 1983."

Pärast Leisi töö "avastamist" vaatas Tammus üle ka teised Väike-Maarja avalikud hooned. "Käisin kooli läbi, siis vallamaja, siis läksin seltsimajja ja vaatasin ka oma Väike-Maarja muuseumi fondi üle ning avastasin ka sealt töid, mis ei olnud väga kaua enam kuskile välja sattunud. Rein Raamatu maal oli hoopis kapi taga. Läksin Väike-Maarja gümnaasiume algklasside majja, teisele korrusele, õpetajate tuppa, printimisruumi ja kapi taha, kilekotti sisse oli pandud selline šedööver," selgitas Tammus.

"Ma leidsin üle saja maali. Nendest samadest hoonetest. Läksin arhiiviruumi, seal olid kastid-kastid-kastid, taga nurgas oli kapp, mille otsas olid maalid. Maalid tuli kaasa võtta ja teha väikest uurimustööd."

Näitusele jõudsid lõpuks ainult reprod 17 teosest. Originaalteosed on muuseumi siseruumides, näituste saalis väljas. Oli ka neid teoseid, mille seisukord ei lubanud neid rippuma panna ja seega jäid need rahva pilkude eest peitu.

"Hinna poolest võib näituse kõige suurem pärl olla üks Evald Okase töö, mis tuli välja muuseumi kapi otsast. Teos "Tormis murdunud mänd". Evald Okast tean mina pigem akti- või monumentaalmaalide tegijana, aga ta on ka muid töid teinud," rääkis Tammus.