Vaino sõnul saavad klassikaks tavalised teosed, mis on head. "Kõigepealt avastavad selle lugejad, siis on selgunud, et need on väga mitmekihilised: neid annab uurida, tõlgendada, nad tekitavad vaidlusi, arutelusid. Niimoodi liiguvad nad ajas edasi ja iga põlvkond avastab kuidagi selle raamatu uuesti ning erutub selle peale uuesti. Niimoodi see klassika välja kujuneb," selgitas Vaino.

"Samal ajal on "klassikal" maine, et see on hästi raske ja õudus. Kui öeldakse "kirjandusklassika", siis inimesed võpatavad ja tahaksid põgeneda. Aga tegelikult, kui võtta ka näiteks Dostojevski või mõni muu autor, on kaasahaarav ja põnev lugeda. Tammsaare oli geenius. Seda mõtet kinnitavad ka välismaised uurijad, kes on Tammsaare loomingusse süvenenud ja ütlevad, et kindlasti on Tammsaare teosed maailmakirjanduse esikümnes," rääkis Vaino.

Ta lisas, et lätlased ja soomlased kurdavad, et neil ei ole sellist autorit. "Kes on nii kirjutanud, ei ole sellist raamatut nagu "Tõde ja õigus". Me ise oleme nii harjunud sellega, sellest räägitakse nii palju ja paljusid on tõenäoliselt ka see ära tüüdanud, et jälle räägitakse "Tõest ja õigusest". Aga seal on midagi väga erilist," nentis Vaino.

Suure teose 100. sünnipäeva puhul tegi Tallinna Tammsaare muuseum sajale elavale kunstnikule ettepaneku lugeda teksti ja see enda jaoks visualiseerida. "Looge kunstiteos, mis teie jaoks seda romaani kokku võtab," rääkis Vaino. Kunstnike visioonidest sai "Tõde ja õigus" endale palju uusi kaasi.

"Tohutult huvitav oli, kui need tööd hakkasid laekuma. Kuivõrd erinevad on need lähenemised, mõtlemised, käekirjad."

"Iga kunstnik lõi täiesti oma nägemuse ja need sada kunstiteost olid meil kevadel väljas Kastellaanimaja galeriis ja nüüd 20. oktoobril avame Vaal galeriis uuesti näituse nendest kunstiteostest ja ka nendest raamatutest," lisas Vaino.

Kunstiteosed ja nende põhjal valminud raamatud lähevad oksjonile. "Raamatud teevad selles mõttes ajalugu, et niisugust raamatuoksjonit ei ole Eestis varem korraldatud. Kunagi varem ei ole ka andnud välja raamatuid, mille oleks sama sisu, aga kõigil erinev kaas. Igat ühte on ainult üks. Need on bibliofiilsed haruldused," tõdes Vaino.

"Tahamegi sellega tähistada "Tõe ja õiguse" ainukordsust. Tahtsime, et sellest 100 aastast jääks väga eriline jälg," lisas ta.