Järgmisel laupäeval esietendub Endla teatris Andrus Vaariku lavastatud "Rahauputus". Kostüümikunstnikuna töötab tüki juures ka lavastaja tütar, kunstnik Marta Vaarik.

Marta Vaarik ütles, et väga tore on teatris tagasi olla. "Ma ei ole kostüümikunstniku tööd varem teinud. Eks ma olengi selline amatöör seal. Sätin pika vinnaga. Ega ma ei teadnud kohe alguses, mida me tegema hakkame. Olen kolanud kõikides ladudes ja suhtlen igapäevaselt õmblejannadega. Lavastaja on kõigega rahul. Lavastaja armastab mind," naeris Marta Vaarik.

"Praegu on kõige raskem hetk. Nädal enne kunstiteose valmimist või näituse avamist on alati selline, kus sa mõtled, et mitte midagi ei tule välja ja kõik on pekkis. Natukene ärev on, aga meil on veel aega," tõdes Marta Vaarik.

Andrus Vaarik märkis, et tema roll lavastajana on juhuste kokku langemine. "Koduteater Pärnu Endla, keda ma väga armastan, oli püstihädas, sest planeeritud projekt, mida pidi juhtima Marta Aliide Jakovski, jäi ootamatul ära. Siis hakati mind nuiama, et tee mõni komöödia. Pakuti igasuguseid materjale, aga...," rääkis Andrus Vaarik.

Vaarik tõdes, et tema nuiamine on omaette töö. "Ma lähtun põhimõttest, ühest mu lemmik Eesti rahvatarkusest, et kui jõud on taga lendab kana ka mesipuusse. Teatril jõudu oli ja suutis mu palgata," naeris Andrus Vaarik ning lisas, et tema pragmaatilise küünikuna ütles, et teeb neile Cooney "Rahauputuse" uuesti. "Draamateatris sai seda 22 aastat tagasi tehtud," lisas Andrus Vaarik.

"Vahepeal pole mitte midagi muutunud. Ega ma ei ole muutunud professionaalsemaks lavastajaks. Ikka täpselt samamoodi olen, ausalt öeldes, sitaks väsinud proovi lõpuks, sest mängin kõiki rolle kaasa. Olen väsinud, aga õnnelik ka, sest paistab, et tuleb palju parem, kui Draamateatris," märkis Andrus Vaarik.

Andrus Vaarik lisas, et töösuhe tütrega on hämmastavalt hea. "Ma julgesin Marta kutsuda sellepärast, et meie kunstilisel juhil Ingomar Vihmaril poeg Illimar kogu aeg kujundab tükke. Ütlesin, et miks sinu poeg võib siin käia ja nikerdada igasuguseid asju, ma kutsun oma tütre ja las see joonistab ka moodisid siin," muigas Andrus Vaarik.

Maalikunstniku haridusega Marta Vaarik märkis, et paljude ühiskondlike projektide vahel on päris tore, kui saab palgatööd teha. "Ega see kunstniku elu on väga vabakutseline. Kunagi ei tea, kust see järgmine sissetulek tuleb. Väga tore on. Ja mulle tundub, et ma liigungi institutsioonist institutsiooni. Kumus tegime suurt näitust, mis on siiamaani avatud, ja nüüd Endlas. Ma ei ole selline üksik kurblik maalikunstnik, vaid mulle meeldib olla suures kambas. Selle pärast ma teen filme ka," märkis Marta Vaarik.

Marta tõdes, et kostüümide välja mõtlemine oli keeruline kõikide tegelaste puhul. "Ma olen küll maalikunstnik, aga mul ei ole mitte mingit värvitaju. Ma ei saa aru, mis värvid peavad koos olema. Sellepärast mu maalid võib-olla ongi erilised, et need on ühe andetu värvitajuga inimese tehtud. Nad on lihtsalt teistmoodi."

Isa sõnul on koostöö siiski hästi sujunud ja ta näeb, et tütrel on kindel nägemus. "Ta on väga kompromissitu. Samal ajal ta kuulab näitlejaid, sest peamiselt on see, et nemad tunneksid ennast kostüümis hästi. Ta ei tagane ühtki sammu, aga on samal ajal väga koostööaldis," sõnas Andrus Vaarik.