Kuurmaa tõdes, et võib enda näitel kinnitada teooriat, justkui oleksid tulevased lauljad lapseeas suured lõõritajad. "Minu vanemad ütlesid, et mingil hetkel oli see juba nii tüütu, et ma ei jäänud vait — ma ainult laulsin. Ilmselt rääkisin vähem kui laulsin ja hakkasin laulma enne kui rääkima. Nii et see vist on tõsi."

Kuurmaa ema nägi ajalehes kuulutust ja otsustas laululapse telemajja ETV tütarlastekoori katsetele viia. "Mina laulsin laulu "Meil aiaäärne tänavas" ja mul oli see peas, olin seda kodus ilmselt sadu kordi laulnud. Aga kui järsku oli terve saal täis lapsi ja võõraid emasid-isasid, siis esimese salmi lõpus hakkasin nutma, jooksin ema juurde," meenutas Kuurmaa, keda kõige rohkem mõjutas muusika, mida samuti laulmisega tegelev isa kodus kuulas.

"Ema mõtleski, et ju on veel liiga vara – ma olin vist neljane – ja arvas, et jõuame hiljem veel proovida, et siit ilmselt praegu ei tule midagi. Aga järgmisel nädalal helises lauatelefon ja mind kutsuti siiski laulustuudiosse. Nii et ju saadi aru, et viisipidamine on olemas ja ehk on potentsiaali," rääkis Kuurmaa ning lisas, et tütarlastekooris laulis ta kuni Vanilla Ninjaga liitumiseni 16-aastaselt.

Laulmise kõrvalt õppis Kuurmaa muusikakoolis ka viiulit. "Mul sai kannatus täpselt aasta enne lõpetamist otsa. See õppimine läks mul natuke üle kivide ja kändude. Alguses oli suur tuhin – kõik väga meeldis. Aga mingil hetkel hakkasid muud asjad ka väga meeldima. Olin koolis väga aktiivne spordis – kõigis võistkondades ja esindasin kooli kõigil võistlustel. Lisaks oli veel koorilaul, mis oli väga intensiivne: kaks korda nädalas proovid, pluss esinemised ja reisid. Lõpuks tundsin, et viiul muutus kuidagi kohustuseks, isegi nuhtluseks. Täpselt aasta enne lõppu ütlesin emale, et aitab – ma ei taha enam," tõdes kuus aastat viiulit õppinud laulja.

Keelpillimängu oskust on see-eest Kuurmaa ka hiljem kasutada saanud. "Vanilla Ninjas sai tšellot mängitud, mis oli tegelikult päris tore. See on natuke nagu rattasõit, päris meelest ära ei lähe. Loomulikult on tänaseks see oskus konarlikum, sest viiul on samas ka selline pill, mida peab tohutult palju harjutama, et see hästi kõlaks. Väga palju oli vaja harjutada. Mina aga olin kärsitu – tahtsin kiiresti, kohe."

Tänases Tallinna saksa gümnaasiumis õppinud Kuurmaa oli enda sõnul väga hea õpilane, kuni hakkas bändi tegema. "Olin eeskujulik viieline-neljane, kiituskirjadega. Aga siis, kui tuli kõrvaline tegevus, mis oli tõeline kirg ja pani silma särama, muutusid koolikohustused järjest raskemaks. Minu n-ö "pahe" oligi see, et ma leidsin oma kire liiga vara ja hakkasin sellega süvenenult tegelema."

Tütarlastekoorist astus Kuurmaa otse Sven Lõhmuse asutatud popbändi. "Kõigepealt jäid Sveni korraldatud Vanilla Ninja casting'ul sõelale Piret Järvis ja Katrin Siska. Siis jäi asi mõneks ajaks soiku, kuni Piret Sven Lõhmusel varrukast kinni võttis ja asi tööle läks. Siis liitusime ka mina ja Maarja Kivi," meenutas Kuurmaa.

Bändil õnnestus ka näha, kuidas näeb välja suurem muusikaäri. "Kõik oli üsna võimas ja samas ka lilleline. Ilmselgelt oli hetki, kus oli raske, aga pean ütlema, et meie eest Saksamaal hoolitseti väga hästi. Meil oli korralik meeskond taga – kohe selline, mida Eestis ei olnudki kogeda saanud. Järsku on sul tuurimänedžer, siis mänedžer, ja kõik inimesed, kes vastutavad selle eest, kuidas videod tehakse, kuidas müügiga tegeletakse ja nii edasi," tõdes ta.

"Selles mõttes aeti asja väga korralikult. Me saime ju Saksamaa edetabelites väga häid tulemusi, nii et tagantjärele vaadates – see aeg oli pigem ikka äge," lisas ta.

Koolis süvendatult saksa keelt õppinud Kuurmaal on saksa keel tänaseni selge ja see tuli kasuks ka Vanilla Ninjaga Euroopas töötades.

"Ma olin eeskõneleja. See oli mõnes mõttes väga äge, sest ma sattusin sellisesse keelekeskkonda, kus ma sain põhimõtteliselt iga päev ainult praktiseerida. Mind lükati, jah, tavaliselt ette: "Lenna, mine räägi!" Neile ikkagi meeldis – see oli nende jaoks väga eksootiline, et mingi Eesti bänd ja eestlane tuleb ja räägib puhtas saksa keeles kõik vastused. See oli neile ootamatu," rääkis Kuurmaa.

Uut muusikat kuulab Kuurmaa ise väha. "Ma teadlikult vist väga ei tunnegi huvi. Eks ikka, kui telefonis viskab ette, et kellelgi on uus lugu ilmunud ja kui on mõni mulle sümpaatne artist, siis ma kuulan ja panen kõrva peale. Aga maaelu kõrvalt ei ole lihtsalt eriti seda aega, et istuda ja niisama muusikat kuulata," tõdes ta.

Küll aga tundub Kuurmaale, et naised on hetkel muusikamaastikul aktiivsemad kui varem. "On tulnud palju ägedaid naisartiste peale ja see on väga lahe. Vahepeal oli väga üksluine, siis oli palju mehi. Mulle on silma jäänud just ennast hiljuti avalikustanud ansambel Sadu. Ja just nende tekstide pärast. Ma ise ei ole suur pärimusmuusika fänn ega kuula seda väga palju, aga vot nende puhul toimib see kooslus väga hästi," märkis Kuurmaa.