"Praegu otsivad siilid endale talvepesa. Kahjuks on vähe andmeid juurde tulnud, kui palju meil siile on. Siilide andmekogumiskampaania kestab aasta lõpuni ja inimesed saavad saata meile elurikkuse portaali kaudu loodusvaatluste andmebaasi infot siilide kohta," selgitas terioloog Lauri Klein Eesti Terioloogia seltsist.

Seitse kuni kümme protsenti kõikidest nendest siilidest, kelle kohta selts andmeid on saanud, on saanud kuidagimoodi surma. "Nad on leitud surnuna. Enamasti on nad maanteel liikluses hukkunud," lisas Klein.

Terioloogi sõnul on siilide arvukus siiski vähenemas. "Sellepärast sai siil ka aasta loomaks valitud, et jälgida tema seisu Eestis. Euroopas üldiselt siili arvukus samuti väheneb ja siili olukord läheb halvemaks."

"Siil oli aasta loom ka Šveitsis ja käisime sealsetel kolleegidel külas, et uurida, kuidas on seal siilide olukord. Neil oli positiivne tulemus, et nende siilide arvukus on hakanud taas kasvama, aga üldiselt on neil sama seis, et siile leitakse linnakeskkonnas, asulates ja siil on muutunud ikka täielikult inimkaaslejaks. Väljaspool linna siili eriti ei kohatud."

Üheks põhjuseks on see, et linnas ei ole siilil nii palju looduslikke vaenlasi. "Aedades leidub rohkem ka varjepaiku. Terrasside rajamine on rohkem siile aedadesse toonud. Neid on tal vaja, sest siil on ju öine loom. Päeval ta pikutab seal varjes," tõi Klein välja.

Üks põhjus on ka see, et koeri ei peeta enam väga palju aias lahtisena, nendega käiakse rohkem jalutamas. "Koer on siilile üks oht."

Siil elupaiga suhtes väga valiv ei ole. "Oluline on see, et seal poleks väga märg ja see poleks üleujutatud. Eriti talvituspaigas upuvad siilid lihtsalt ära. Sügisel poeb siil kuiva oksarisu alla, teeb sinna väikse lohu, talvel voolab vesi sinna kokku, siil ei ärka talveunest üles, sest magab nii sügavalt ja upub lihtsalt ära. Seda juhtub tihti talvitumise käigus," selgitas Klein.

Terioloogi sõnul on see müüt, et siilil on õun okaste otsas, aga õuna ta siiski lisatoidusena sööb. "Õuna peale tulevad putukad, siil on segatoiduline, kes sööb kõike."

Näiteks eelistab siil kojaga tigusid. "Siil sööb limuse koja seest ära ja krõbistab karpi peale, sest karp puhastab siili hambaid, muidu jää limus hammaste vahele kinni. Sellega saab siil pajudest hambahädadest lahti. Võõrliikidest tigude suur limakiht siilile aga ei meeldi."

Kindlat teaduslikku tausta sellele ei ole, aga Klein kahtlustab, et nii teo- kui rotimürgid on siilide surmas liikluses hukkumise järel järgmine surmapõhjus. "Pigem püüda rotte eluspüügi lõksudega ja viia keskkonnast mitmekümne kilomeetri kaugusele metsa. Hiirte ja rottide vastu aitab väga hästi kass, kes pole ka siilile ohtlik. Me ei tohi kassi üle toita, anname talle kaks korda päevas peotäie süüa."

"Siil on metsloom, lemmikloomaks teda võtta ei tasu," rõhutas terioloog. "Üleüldse ma ei soovita teda ka tuppa tuua, see on tema jaoks täiesti võõras keskkond. Siilil tekib stressiolukord väga kergesti. Kui ta näiteks kinni püüda ja ravile viia, tuleks ta pärast ravi samasse keskkonda tagasi viia, muidu võib ta kergesti stressi sattuda ja ka stressi kätte surra. Metsloomal on oma kodupiirkond, kust teda jõuga eemale viia ei tohi," selgitas Klein.

"Kui keegi tahab oma aeda siili, tuleks aed muuta siilisõbralikuks. Selleks vajalikud tingimused on meil välja töötatud koos MTÜ Siilipusaga, kuidas seda täpselt teha. Kui vajalikud tingimused on loodud, saab ka siil tulla," nentis terioloog.