"Kasetriibiku tunneb ära seljal oleva juti ja hästi pika saba järgi. Tema peaks praegu juba magama, aga võib-olla magab ta näiteks keldris kartulikottide vahel. Kui te peaks teda juhuslikult märkama, siis jätke ta rahule, sest tegu on kaitsealuse liigiga," nentis loodusmuuseumi zooloog Joosep Sarapuu. "Las magab kevadeni, ega tema midagi kurja ei tee. Ta on varjatud eluviisiga öine loom, keda on päris raske seirata ja öelda, kui arvukas tema liik võiks olla."

Väga pika koonuga karihiir ei ole Sarapuu sõnul taksonoomiliselt hiir ega näriline, vaid kuulub putuktoiduliste hulka nagu mutid ja siilid. "Aga pigem on see harv juhus, kui karihiir tuppa tungib."

Kõige tavalisem ja tuntum on koduhiir, kelle järgi kogu loomarühm oma nime on saanud. "Tema põhimõtteliselt väljaspool asulaid ja inimeste kodusid elada ei suudagi. Inimese olemasolu on tema jaoks väga tähtis. Tuppa tuleb ta toidu ja soojuse pärast," nentis Sarapuu. "Tema saba ja keha on enam-vähem sama pikad."

Leethiire keha on koduhiirega sama suur, aga tema saba on umbes pool keha pikkusest. "Leethiir on lühikese saba ja ümara koonuga ning natuke punakalt helkiv."

Juttselg-hiirel on ka jutt selja peal, aga see on lühem kui kasetriibikul. "Juttselg-hiir on natuke suurem ja lühema sabaga," tõdes zooloog.

Kaelushiir on kõige suurem ja jookseb jalgade peal, kõht ei lähe üldse maha. "Tal on suured kõrvad, väga pikk saba, ta on väga hea ronija. Ta võib tõesti kilode kaupa endale igasuguseid asju pessa tassida, väga hea talvevarude koguja. Võib närida ka puidust kappi, kui tal see võimalus tekib."

Hiired väga palju ei vali oma toitu, mis parasjagu laokil on, see sobib, tõdes Sarapuu. "Võivad ka seepi süüa, ilus värviline ja lõhnab hästi."

Hiirtega peaks ikkagi ettevaatlik olema. "Kui hiired koju tulevad ja keldris tegutsevad, siis tuleks õunad enne söömist ära pesta, sest hiired levitavad hantaviirust."