Katrin Idla on magistrikraadiga keemik, kes juhtinud mitut suurt kaitsevaldkonda puudutavat rahvusvahelist projekti. 2017. aasta augustis asutas ta koos mõttekaaslastega MTÜ Eesti Metsloomaühing, mille üllaks eesmärgiks on linnakeskkonnas hätta sattunud loomade abistamine, ravi ning taasvabastamine loodusesse. See on vabatahtlik töö, mis tänaseks on võtnud pöörased mõõtmed ja jõudnud 6000 lahendamist vajava juhtumini aastas. Mõni neist on muidugi haruldasem ning meeldejäävam kui teine.

Kevadel on Katrinil käed ja jalad tööd täis. "Ühelt poolt on vabastamine, praegu läheme ühte siili vabastama, teiselt poolt tulevad juba linnupojad peale. Kevadel on katkematu voog, aga see on rõõmusündmus, et üks Türilt tulnud siil saab jälle vabaks," tõdes Idla.

Ühe siili sai Katrin ka uusaastakingituseks. Uue aasta esimesel päeval sai Katrin Narvast kõne, et kaubakastide vahelt leiti siil. Siil oli ette võtnud enam kui kuu aega kestnud reisi Iisraelist. Neli kuud on seiklushimuline siil olnud kostil Katrini juures, kuna mujalt tulnud loomad peavad viibima isolatsioonis, et nad ei levitaks haigusi. Loomake on kenasti kosunud ja valmis naasma kodumaale.

"Hästi uudishimulik siil oli. Võib-olla ta sellepärast seiklusesse sattuski, et ta on nii uudishimulik. Mõni inimene arvab, et miks me raiskame seda riigi raha. Miks ei või siili siin lahti lasta. Aga siilile on parim, et ta läheb oma keskkonda tagasi," selgitas Idla, kes enam teisitimõtlejatega ei võitle. "Ma olen kuidagi omaks võtnud selle, et niimoodi mõtlevad inimesed on olema ja neil on ju õigus ka nii mõelda, et inimesel ei ole mõtet vahele segada. Meie lihtsalt mõtleme teistmoodi."

Siilid ongi Katrini kõige hiljutisem armastus. "Möödunud aastal tõsteti punases raamatus nende ohuastet, läksid ohustatud liikide alla. Kõik need märgid näitavad, et metsloomad elavad meil aina halvemini," nentis Idla.

Kakuema

Metsloomaühingu 6000 väljakutsest 2000 puudutab metsloomi ja 4000 erinevaid hätta sattunud või vigastatud linnuliike. Järvamaal elab ja töötab MTÜ Metsloomaühingu juhatuse liige ja kakkude asendusema Virge Võsujalg, kelle juurde tuuakse ravile ja tervenema kõik Eestimaalt leitud kakud. Hetkel on Võsujala hoole all kuus kakku. "Õhtul tuleb võib-olla veel mõni," sõnas Võsujalg

Kakkude keskuses valvab Võsujalg nelja kakku, kõige väiksemaid kakke hoiab Võsujalg kodus. "Mõni on nii pisikene pesapoeg, et õues ta vastu ei peaks. Või kui on näiteks kakk, kes on saanud autolt põrutuse, siis tema peab olema pisikeses karbis. Mida vähem ta liigutab, seda suurem on tõenäosus, et ta sellest toibub," selgitas Võsujalg.

Puurides taastuvatele kakkudele inimesed ikkagi ei meeldi. "See ongi eesmärk. Inimlembelised nad mul ei ole. Me ei kasvata lemmiklinde, vaid ikkagi metsakõlbulikku looma," sõnas ta.

Vigastustest paranenud kakud peavad enne metsa naasmist läbima eluspüügitesti. "Elus toit pannakse puuri ja ta peab selle kätte saama. Kaamera paneme üles ja jälgime, kas tema sai selle kätte. Kui see on läbitud, siis ta saab vabaks."

"Kuuleme hästi palju etteheiteid, et miks sa segad ja miks sa rikud, loodus toimetab ise, nõrgad peavad surema ja nii edasi. Noh, ma ei tea, mis sellise inimese probleem on? Igaüks tehku siis nii, nagu tema arvab. Et kui tema tahab, et tema silma all keegi ära sureb, siis palun väga! Mina seda vaadata ei taha. Kui õige on minu jaoks teda aidata ja ma oskan seda teha, siis miks ma ei võiks seda teha," leidis Võsujalg.

Virge hoole alt on Eesti metsadesse tagasi lennanud mitte sadu, vaid tuhandeid kakkusid. Ta ei pane neile nimesid, ei lase neil liialt südamesse kasvada, sest küllalt on kuuldud looma- ja linnulugusid, kus kodus perelemmikuna üles kasvatatud karupojast või rebasekutsikast saab täiskasvanuna – siis, kui ta enam ei ole nii nunnu – probleem suure algustähega.

Rebasekutsikas

Kakkudele sarnaselt õpib looduse keskel elamist – kuigi esialgu puuris – rebasekutsikas. Tema asenduskodu asub Väike-Maarjas, päris emast ega õdedest-vendadest teateid pole. Kolm nädalat tagasi leiti ta Rakvere linnast, majade vahelt, kus ta ennast inimeste eest auto alla peitis. Tema eest hoolitseb MTÜ Metsloomaühingu Harju- ja Jõgevamaa piirkonnajuht Merit Põld.

"Kui ta kohale jõudis, siis selgus, et tal on kärntõbi. Ilmselt siis pesakonna nõrgim lihtsalt raputati maha. Sellega on nii, et kui üle 50 protsendi kehast on karvutu, siis enamust neist aidata ei saa. Aga tegelikult on kärntõbi ju lestaline, piisab ühest tabletist ja loom saab tegelikult terveks," selgitas Põld, kes reeglina pakub asenduspuuri ekstreemsemas olukorras loomadele.

"Täiesti vastsündinud loomalapsed, kes lähevad veel inkubaatorisse, sest nad ei suuda kehasoojust hoida ja vajavad ööpäevaringset lutitamist." Põld tõdes, et hetkel oleks rebasepojal hädasti ühte sõpra vaja. "Me muidugi loodame, et ükski rebasekutsikas hätta ei jää, aga mida rohkem kutsikaid või noorloomi koos on, seda kergem on neil harjuda," selgitas ta.

Kui kakkusid või rebasekutsikaid osatakse omast kogemusest ka arsti abita ravida, siis mõnikord satub metsloomaühingu vabatahtlike asendusemade hoolde ka väga haruldasi tegelasi. Nii jõudsid Põlluni mägrapojad Otepäält.

"Jahimees püüdis püügipuuriga kährikuid ja hommikul avastas sealt mägraema, kes oli just poeginud. Puuris oli kolm kutsikat, ühe oli ema juba surnuks trampinud. Suurest hirmust, sest ilmselt oli tegemist ka enneaegse poegimisega. Alguses tulid nad minu juurde koos emaga. Panime nad kõik koos välipuuri, et ema saaks pojad omaks võtta, aga stress oli nii suur, et ema proovis ainult põgeneda, poegade juurde enam ei läinud," rääkis Põld.

"Selliste pisikestega on alajahtumine väga kiire tulema, siis tuli lihtsalt otsus langetada ja nad ära võtta sealt. Kuna Eestis ei ole kogemust vastsündinud mägrapoegadega üldse, siis põhimõtteliselt haarasin kutsikad põue, hakkasin koju sõitma, samal ajal guugeldasin ja uurisin erinevatest välismaa keskustest, et kuidas ja mida teha tuleb. Selles mõttes läks hästi. Nad olid kuu aega välipuuris  ja siis said vabastatud. Võimalikult kaugele inimestest," lisas ta.

Heast tahtest tehtud vead

Metsloomakaitsjad panevad kõigile heatahtlikele abistajatele südamele, et kohe loomalast ega linnupoega kaenlasse haarata kindlasti ei tohi. Võib-olla on ema veel kusagil läheduses. Näiteks kakupoegade puhul tuleb oodata hämarust, et ema nad puuotsa tagasi kutsuks.

Ka Idla toonitas, et tegelikult püütaksegi alati loomalaps kõigepealt emaga tagasi kokku viia. "Juhul, kui ta ei ole keset teed, juhul, kui ta ei ole verine, juhul, kui sa saad aru, et ta on olukorras, mis on talle ohtlik või ta on sellises olukorras, et siin ei ole küsimustki, see loom vajab abi. On näiteks katki. Sellisel juhul tuleb muidugi ta üles korjata," lisas Idla.

"Aga mis valesti tehakse, on kindlasti see, et hakatakse kohe omast peast või internetist saadud soovitustega ise loomi toitma. Loomalastele hakatakse alati pakkuma piima! Ärge mitte kunagi seda tehke, sest mitte ükski metsloom tegelikult lehmapiima ei joo. Isegi oravapoegadele, kes on juhtunud kuskile inimeste juurde, on heast tahtest hakatud piima andma. Meil on väga raske neile pärast hoiukodu leida, sest me teame, et enamus juhtudel need oravapojad surevad ära," tõdes Idla.

Vabatahtlikke on Eesti Metsloomaühingus 200 ringis. Kõik nad ei paku hädas loomadele hoiukodu, nende hulgas on ka inimesi, kes tegelevad transpordiga või istuvad telefonivalves. Tõeline väljakutse on leida loomaarst, kes oskaks ja tahaks ravida metslooma, kui ühingu inimestel on mõistus otsas. Mõned elupäästjad-veterinaarid Eestis siiski leiduvad ja loomakaitsjad on neile lõputult tänulikud.

"Ma ei oska öelda, mis põhjusel, aga millegipärast tuleb neid teateid aina rohkem ja neid hoiukodusid võiks olla palju rohkem. Nüüd on meie unistus see, et meil oleks ikkagi vaja keskust, kuhu me siis oma tegevuse koondamise ja tekib statsionaarsem võimekus loomi vastu võtta," selgitas Idla.