"Ma tahan korvpalluriks saada," sõnas Aron Aart, kes ala juurde jõudis paari aasta eest täiesti kogemata.

Pere pidas bowlingusaalis Aroni sünnipäeva. "Aron lõi ühes mänguautomaadis palli, et oma jõudu proovida. Ma ütlesin talle, et sa oled 12-aastane ja lööd nii tugevasti. Üks korvpallitreener oli parajasti seal, me ei teadnudki, et ta korvpallitreener on ja imestas, et Aron on oma vanuse kohta nii pikk ja kutsus korvpallitrenni," ütles Aroni ema Anneliis Mägi.

"Kui ta trenni tuli, jooksis nagu pull mööda platsi ringi," meenutas treener Raivo Tribuntsov. "Ta alguses ei osanud seda mängu, aga vastased pani ta kartma. Teised vaatasid, et nii suur kutt, kust tema välja ilmus. Ta on ürgtalent."

Aroni kossukarjäär katkes uudise tõttu, mis tabas peret väga ootamatult. "Hakkasime koju sõitma, sain aru, et autos üldse õhku ei ole. Kodus läksin rõdule, viskasin pikali ja siis läksime Rakvere haiglasse. Seal ei osatud minuga midagi teha, sealt viidi mind Tallinna," meenutas Aron päeva, mis muutis tema elu.

"Arst tuli meie juurde ja ütles, et tegemist on verevähiga ja väga raskel kujul. Arst ütles, et me jõudsime haiglasse viimasel minutil," sõnas ema.

"Olin kurb. Kogu mu elu on teistsugune. Enamus ajast olen kodus, neelan suurt hulka rohtusid. Midagi otseselt teha ei saa, suuremates kohtades ka käia ei saa, ainult mask ees kogu aeg," nentis Aron, kuidas mööduvad nüüd tema päevad.

Ema Anneliisi sõnul on see teekond olnud nagu Ameerika mäed. "Selles ravis on tõusud ja mõõnad ja paraku neid mõõnu on meil väga palju olnud. Keemiaravi on osaliselt täna ka kodus, aga need annavad kõrvalmõjusid ja infektsioone väga palju, millega peab valdavalt kogu aeg tegelema."

Väga raskeid hetki on Anneliisi sõnul palju. "Need hetked on sellised, kus ise mõtled ka, et ma lihtsalt enam ei jaksa selle kõigega toime tulla. Lapsel on paha, minul on paha, väikevenna emotsioonid ja see kõik kokku on lihtsalt jäle, sa lihtsalt pead sellega tegelema," nentis Anneliis. "Korvpall on tema jaoks ülim asi. Isegi kui tal on väga paha, ma ütlen talle, et me ei saa täna korvpalli vaatama minna, Aron ütleb, et ma lähen, isegi kui mul on väga paha."

Kõige rohkem igatseb Aron sõpradega koosolemist ja seda, et saaks trenni teha.

1. juunil toimuval Pardirallil on stardis ka Aroni ja Anneliisi pardid. "Nüüd ma saan täpselt aru, millega on tegu ja kuhu ning kellele see abi vajalik on. See on väga suur abi, ilma selleta polekski ravi võimalik," tõdes Anneliis.

"Ma olen Aronile alati öelnud, et me ootame sind tagasi," nentis Tribuntsov.

"Unistan platsile saamisest," sõnas Aron.