Möödunud nädalal jõudis märgilise teetähiseni Eesti Draamateatri mängukavas olev Jordi Galcerani "Pangalaen" – 2016. aasta jaanuaris esietendunud lavastus ületas 300 etenduse piiri.

"Pangalaenu" lavastas Hendrik Toompere, kes ka üks kahest laval olevast näitlejast on. Tema kõrval astub üles Priit Võigemast. Toompere rääkis "Ringvaates", et lavastajana pole ta pidanud "Pangalaenu" uuendama, sest nende mäng uueneb iseenesest.

"Mul on tekkinud juba teatud sorti sõltuvus, et kui suvel mitu kuud Priitu ei näe, siis tekib see [ootus], et millal ükskord tuleb see päev, kui saab näites 301. või 302. etendust mängida," muigas ta.

Aastatega on teos omajagu muutunud. Võigemast tõi välja, et vahepeal on sinna teksti juurde tulnud, siis jälle ära läinud, aga üldjoontes on lugu samaks jäänud. "Lugu on vaja ikkagi ära jutustada, me ei saa päris vasakule ära minna."

Samas lisas Toompere, et võrreldes kümne aasta taguse ajaga on õhtu 40 minutit pikemaks läinud. Tema sõnul on oma roll ka publikul, kelle reaktsioonid lugu mõjutavad.

"Tekivad täitsa loomulikult uued puänteerimise kohtad ja mingisugused improvisatsioonilised tekstiarengud. Kui need vaataja poolt naeruga vastu võetakse ja see edasi läheb, siis loomulikult soovime seda kuidagi säilitada ja korrata," märkis ta ja lisas, et kümne aastaga on lugu kõvasti pöörasemaks muutunud.

"Aga ei ole midagi imestada ka, sest selle aja jooksul on mul kolm ülikonda seljas ära kulunud," naeris Toompere.

See, et üks lavastus jõuab 300. etenduseni, on harukordne. Peamiselt näevad selliseid numbreid lastelavastused. Toompere uuris, et kõige rohkem on Eestis mängitud nukuteatri "Okasroosikest" – pooletunnine lavalugu jõudis publiku ette umbes 2000 korda. Selle järgnevad samuti nukuteatri "Karjapoiss on kuningas" umbes 700 etendusega ja rahvusooperi "Pipi Pikksukk" 400 etendusega. Täiskasvanute draamaetendustest on rohkem mängitud linnateatri "Kes kardab Virginia Woolfi?", mis jõudis publiku ette 319 korda.

Võigemast tunnistas, et kümne lava-aasta jooksul on olnud ka hetki, mil ta tunneb, et see lugu enam liigu.

"Maailmas on igasuguseid asju on juhtunud, ise oled ka muutunud ja ikka saab vahepeal küllastus, aga siis juhtub jälle midagi, leiad jälle uue huvitava asja, mida varem ei olnud seal tabanud, või partner üllatab sind kuidagimoodi ja ärkab ellu see asi," lausus ta.

Kuigi näitlejad on "Pangalaenu" kõvasti läbi saanud mängida, on see Toompere sõnul lugu, mis ei mängi end ise, vaid nõuab lavalolijatelt omajagu tööd. "Me peame küllaltki palju tööd tegema. See on energiatnõudev ja kevadeks on toss väljas."

Võigemasti sõnul on iga etenduse kõige keerulisem osa algus, kui publik on veel äraootaval seisukohal.

"Mõni juba teab, et on tegemist mingisuguse naljatükiga, aga mõni ei tea üldse, ja siis on mõni mees, kelle on naine teatrisse vedanud, kes ei ole üldse tahtnud tullagi. Kas läheb käima või ei lähe käima. Aga kui läheb käima, siis läheb," lausus ta.