Sellest, et midagi on paigast ära, andis toona 30-aastasele Tekkole märku kummaline kaelavalu, mis juba enne hooaja algust tema ettevalmistust segas.

Märtsi lõpus spordiarsti juurde minnes selgus, et tema verenäidud on korrast ära. Aprilli alguses pöördus ta erakorralise meditsiini osakonda, kust ta haiglasse suunati. Tekko pidi koju pääsema kolme-nelja päevaga, kuid reede, 11. aprill tõi pöörde. Pärast luuüdi proovi toimetasid õed ta hematoloogia osakonda.

"Järjest hirmutavamaks asi läks. Õde, kes mind vastu võttis, ütles ka, et minu pärast kutsutakse valvearst välja, kes tuleb diagnoosist rääkima. Siis ma jäingi ootama," meenutas ta.

Tundide tunduvate minutite järel sai sai Tekko diagnoosi – tal on harvaesinev äge promüelotsütaarne leukeemia ehk verevähk. "See sõna vähk on hästi hirmutav. Korra ikka on [mõte], et kas nüüd ongi kõik. See oli väga ootamatu ja tekkis arusaamatus, et kus, mis ja miks."

Esimesed ravimid võttis Tekko sisse samal õhtul. Hommikuks oli tal neist nii halb olla, et kui uute tablettide võtmise aeg oli, ei suutnud ta midagi suu lähedalegi panna. Ravist veel keerulisem oli oma diagnoosist lähedastele teada anda. "Lõpuks suunurgast ütlesin, et tegelikult on vist jah verevähk nimi."

Toona Welco peatreeneri ametit pidanud Jaanus Reitel tõdes, et esialgu lõi uudis jalad korralikult alt ära. "Nendel hetkedel sa unustad spordi absoluutselt ära, mõtled alati inimeste heaolule," lausus ta. Klubi tegevjuht Edgar Leht lisas, et klubi sõnum oli nii mängijatele kui teistele töötajatele algusest peale, et Tekkot tuleb toetada nii palju kui võimalik.

Tartu Ülikooli kliinikumi Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht Ain Kaare selgitas, et Tekko haigus on väga hea prognoosiga: üle 90 protsendi patsientidest saab terveks. "Aga selle haiguse puhul on just hästi ohtlik see esimene periood, kus haigust diagnoositakse ja teda ravima hakatakse."

Ravimiks oli arseentrioksiid ehk rahvakeeli päranduspulber. "Kriminaalsarju vaadates jäi meelde, et kedagi kogu aeg mürgitatakse arseeniga. Mul tilkus see igapäevaselt. Selles mõttes jah kuidagi naljakas," muigas Tekko. Doktor Kaare sõnul saab arseentrioksiidi õigesti doseerides väga palju head teha.

Welco meeskonnakaaslastel ei kadunud ta sugugi meelest. "Kui kellelgi on elus selline raske periood, siis lõpuks, mis sind sellest läbi viib, ongi sõprade-tuttavate toetus, selline kaasaelamine, positiivne hoiak. Ega seal muud valemit ei ole," usub Reitel.

Päris muretult aga raviteekond ei läinud. "Paaril korral pidi ravi korraks erinevatel põhjustel katkestama. Üks hetk oli umbes 30 päeva pärast [ravi algust]. Tehti uus kontroll lootuses, et nüüd on kõik korras ja ma saan koju, aga sain siis teada, et kõik ei ole veel täiesti lõpuni korras ja peame raviga jätkama. Siis oli küll esimest korda selline raskem hetk," kirjeldas ta. Alles pärast 45 päeva pääses Tekko kodusele ravile. Haiglas tilguti all ravil käies tuli aga läbida veel neli kuuri.

Vaatamata tagasilöökidele ei kaotanud ta võitlusvaimu. Mehe sõnul on võitleja hing miski, mis temaga igal elualal kaasas käib. "See tuli kuidagi loomulikult. Ma ei tea, kas ellujäämisinstinkt on vähe öelda, aga kuidagi sa oled nii selle asja sees, sa kogu aeg tegutsed ja võitled selle nimel."  

5. detsembril oli Tekko ravi viimane päev. 29. detsembril tuli telefonikõne, et ta on terve. "Kui see kõne doktorilt tuli, siis oli selline tunne, et kas nüüd ongi läbi. Kuidagi selline tühi tunne oli, et sa oled terve aeg sellega raskesti tegelenud ja siis on kõik hästi," meenutas ta.

Läbitud teekonnale tagasi vaadates nentis Tekko, et ta oleks pidanud varem arsti juurde pöörduma. "Seda enam näitab selline juhtum ära, kui oluline on mitte ainult sportlaste, vaid üleüldiselt lasta oma tervist regulaarselt kontrollida," nõustus ka klubi tegevjuht Edgar Leht.

Aasta lõpus pidas Tekko oma 31. sünnipäeva ja on kindel, et jalgpallist ta veel ei loobu.