Aastaid on räägitud sellest, kuidas mõned tudengid sõlmivad sõprade või tuttavatega fiktiivabielusid, et saada vajaduspõhist õppetoetust. Fiktiivabielu sõlmivad inimesed, kes lepivad kokku abielus, kuid ei plaani tegelikult ühist elu alustada. See võimaldab muuta tudengi leibkonna arvestust, millest sõltub vajaduspõhise õppetoetuse saamine.

Kui palju selliseid abielusid on, Eesti Üliõpilaskondade Liidu kommunikatsioonijuhi Ragne-Liis Mõttuse sõnul teada ei ole. "Aga eks igaüks teab oma tutvusringkonnas vähemalt ühte-kahte, võib-olla natuke rohkem, kes seda on teinud," ütles Mõttus Raadio 2 hommikuprogrammis.

Leibkonna muutmine ei tähenda siiski automaatselt toetuse saamist. Arvesse võetakse ka muid tingimusi, sealhulgas varasemat töötamist ja sissetulekut. "Kui sa näiteks oled suvel töötanud ja saanud väga palju raha, siis sa ei pruugi ka enam kvalifitseeruda," selgitas Mõttus.

Vajaduspõhise õppetoetuse suurim summa inimese kohta on 440 eurot kuus, lisaks on võimalik saada 270 või 150 euro suurust lisatoetust. 270 euro suurune toetus on Mõttuse sõnul seotud olukorraga, kus pere sissetulek jääb alla 378 euro inimese kohta. 150 euro suuruse toetuse puhul viitas ta ühe vanema alla 756 euro jäävale palgale ning 2022. aasta suhtelise vaesuse määrale.

Toetuse saamisel on oluline, kuidas riik leibkonna sissetulekut hindab. Probleem võib tekkida siis, kui üks vanematest on perekonnast lahkunud, teenib hästi, kuid last ei toeta. "Siis riik vaatab, aga sul on ju rikkus küll, et sina peaksid üksinda hakkama saama," tõi Mõttus välja.

Sellises olukorras võib tudeng jääda õppetoetusest ilma, kuigi peab oma igapäevased kulud ise katma. Nii võibki fiktiivabielu ehk vanematest eraldi leibkonna loomine tunduda ühe võimalusena muuta toetuse saamise tingimusi.

Samas rõhutas Mõttus, et ka suurima toetuse korral pole majanduslik toimetulek tingimata lihtne. "Eks tänapäeva elukalliduse juures on ka sellega juba üsnagi raske hakkama saada. Küll aga teeb see asja lihtsamaks. See ongi see põhjus selle taga."

Mõttuse sõnul on vajaduspõhine õppetoetus praegu paljude tudengite jaoks peamine rahaline toetus, sest ka tulemusstipendiumide süsteem läbis mõned aastad tagasi muutuse ning kõrgkoolidel on nüüd varasemast suurem otsustusvabadus selle üle, milliseid toetusi nad õppuritele pakuvad.

"Muidu oli nii, et riik andis koolidele samuti natukene raha, millest stipendiume maksta. Nüüd on see täiesti vabatahtlik ehk siis iga kool saab ise otsustada, kas ja mis toetusi nad siis pakuvad oma üliõpilastele," selgitas Mõttus.

Mõni kõrgkool maksab endiselt tulemusstipendiume, kuid paljud seda enam ei tee. Seetõttu sõltuvad üliõpilaste rahalised võimalused osaliselt sellest, millises kõrgkoolis nad õpivad. Näiteks sisekaitseakadeemia ja kaitseväe akadeemia õppurid saavad õpingute ajal ühiselamukoha ning ka rahalist tasu. Sellise toetuse eelduseks on, et õppurid jäävad pärast õpinguid vastavale ametikohale tööle. Teistes ülikoolides ja kõrgkoolides samasugust süsteemi ei ole.

Ülikoolilõpetajatel on raske erialast tööd leida

Ühe murena on viimasel ajal pinnale kerkinud ka see, ei ülikooli lõpetamine ei taga automaatselt erialase töö leidmist. Üks peamisi takistusi on töökogemuse puudumine, sest tööandjad hindavad kandideerijate varasemat kogemust, mida tudengitel pole sageli võimalik õpingute ajal piisavalt omandada.

"Ülikooli õpingute jooksul sa võib-olla käid korra praktikal ja see on sinu kogemuse põhi, sa tihti ei saa ka kooli ajal tööle oma valitud erialale ehk siis sa töötad ka erialast väljas, mistõttu sa ei saa ikka kogemust," selgitas Mõttus.

Seetõttu ei pruugi pärast lõpetamist avaneda nii palju töövõimalusi, kui noored on oodanud. Mõttuse sõnul mõjutab see ka erialavalikuid: osa tudengeid lähtub juba õppima asudes sellest, kui tõenäoline on hiljem vastaval alal tööd leida.

"Ja jõudes siis sinna tööturule, lõpetades kool ära lootes, et siis uksed avanevad igal pool, siis see ei pruugi alati nii olla," nentis ta.