Nelli Differt: tippsportlane sai minust tänu mu isale ja vanemale vennale
Vehkleja Nelli Differt rääkis Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...", et isa on olnud kogu tema sportlaskarjääri suurim sponsor ning isa eeskuju tõttu sai temast just vehkleja. Differti sõnul mõjutas tema sportlaseks saamist väga oluliselt ka sünnitraumaga sündinud vend.
"Et sporditee minu jalge alla sattus, on ikka vanemate töö või pigem nende eeskuju, sest nad ei ole mind kunagi sundinud sporti tegema, aga kuna nad ise tegid, siis see oli kuidagi loomulik rada," selgitas vehkleja Nelli Differt.
Nelli ema Leelo Paju on elupõline kehalise kasvatuse õpetaja ning ka isa on kogu elu spordiga seotud olnud.
Pariisi olümpial jäi väga napilt medalist ilma
"Viimane torge, mis Nellil jäi tegemata, siis minu seest käis valutorge läbi. Valu selles mõttes, et mis valu nüüd tütar tunneb. Kõrvalt vaadates tundus ikka väga dramaatiline. Mina oleksin tahtnud joosta kohe Nelli juurde, teda kallistada ja lohutada, aga seda võimalust seal sel hetkel ei olnud," meenutas Leelo.
"Esimesed pisarad tulid suhteliselt kohe pärast matši. Kurbusehetki oli tegelikult päris palju ja ka praegu tulevad need mingil hetkel meelde, sest jääda ühe torkega ilma medalist on ikkagi väga valus, aga samas kõik need head emotsioonid, mis ma ka sealt olümpialt sain ja see ilus tagasiside, mis kaasaelajatelt on tulnud, see korvab seda valu ja pigem muudab iga päevaga selle mälestuse ilusamaks," ütles Nelli.
Vanem vend sündis sünnitraumaga
"Enne Nellit sündis Karl, neil on poolteist aastat vahet ning tema sündis sünnitraumaga. Alguses öeldi, et ta ei jäägi elama, sünnitage kohe uus laps, see oli sügav nõukogude aeg, kus öeldi, et andke laps ära. Aga ma arvasin, et see asi ei tohiks ikka nii hull olla, ilus poisslaps, kindlasti on mingid muud võimalused ka," meenutas Leelo.
Karl hakkas Leelo sõnul kõike Nelli järgi tegema. "Roomama ja voodite peale ronima ning tema areng oli tänu Nellile ka kiirem. Noorem vend on kümme aastat hiljem sündinud, tema saab juba 25-aastaseks, lõpetas Lennuakadeemia," ütles Leelo.
Nelli sõnul on tema isa kuldsete kätega mees, kes on ka väga palju sporti teinud. "Mulle meeldib öelda, et ma vehklema sattusin tänu sellele, et mu isa ja onu käisid vehklejate kokkutulekul ja tulid sealt ära meenemedalitega ja ma tahtsin ka selliseid medaleid endale saada. Isa on olnud kogu minu sportlaskarjääri suurim sponsor. Isa on hästi suure algustähega Isa igas mõttes, perekonnapea," ütles Nelli.
Nelli sõnul oli tal mõlema vanaemaga väga head suhted ning väga eriline side.
Leelo meenutas oma kooliaega, kuidas kooli tuli tüdrukuid korvpallitrenni kutsuma Maire Küttim, hiljem oli tema korvpallitreeneriks Märt Sepik.
Tädi oli kuulus punkar
Leelo sõnul oli tema tubli tüdruk ning probleeme oli rohkem temast viis aastat noorema õega, kellel 13-aastasena lõi puberteet välja. "Ta ei tahtnud enam trennis käia ja oli mõjutatud sõbrannadest rohkem kui perest. Õppimine läks natuke kehvemini. Ta oli kuulus punkar. Aga temast kasvas ikkagi korralik pereinimene ja nelja lapse ema."
Punkaritesse aga nõukogude ajal hästi ei suhtutud. "Miilits ajas neid taga. Isa käis linna peal otsimas, see oli ikka teistsugune elu. Juuksed olid turris ja rohelist värvi. Keset suve, kui oli 26 kraadi sooja, olid suured saapad jalas ja nahktagi seljas," muheles Leelo. "See nahktagi on siiamaani alles ja kui koolis on mingi üritus, kus on vaja punkar olla, siis ma käin seda tema käest laenamas."
"Mina teda enam punkarina ei mäleta, minu jaoks on ta lihtsalt tädi Ilona. On ka lähedasi inimesi, kes ütlevad, et naljakas mõelda, et nad on õed, aga see teebki elu huvitavaks, ju nad siis täiendavad teineteist," sõnas Nelli.
Treeneri otsus sai saatuslikuks
"Kartsin kangesti kehakaalu pärast, see oli põhjus, miks ma üldse trennis käisin, mitte sellepärast, et tugevaks saada ja võita igal pool," meenutas Leelo. "See tuli ilmselt mu emast, kes kogu aeg pidas dieeti ja arvas, et ta on ülekaalus."
Leelo meenutas, miks ta loobus korvpallitrennis käimisest. "Eesti noortekoondisesse valiti mängijaid ja Märt Sepik pidi valima kahe sportlase vahel, kas mina või Reet Rausberg. Kuna valiti Reet, siis minul jäi okas hinge ja jätsin korvpalli täitsa ära. Läksin kergejõustikutrenni."
Keskkooli lõpus oli Leelol mõte minna kunstiinstituuti õppima, aga kodust öeldi, et sinna sa küll sisse ei saa. "See oli esimene kord, kus kodus minu mõtet ei toetatud," meenutas Leelo.
Leelo ei tahtnud kehalise kasvatuse õpetajaks saada, vaid ainult treeneriks. "Mulle tundus, et kehalise kasvatuse õpetaja teeb kõike, aga mitte väga põhjalikult. Ma olin ka treener, aga elu läks nii, et laste pärast ma treeneriametist loobusin ja jäin ainult kooli."
Leelo tutvus oma abikaasaga malevas. "Abikaasal oli ka spordihuvi, olid ühised jutud," lisas Leelo.
Sportlaseks saamisel mängis olulist osa vend Karl
Nelli meenutas, et isale meeldis väga mängida lauamänge ning see õpetas ka teda kaotustega leppima, mis on sportlase elus väga oluline omadus.
Vend Karlist rääkides ütles Nelli, et võttis teda tavalise lapsena. "Kuigi ta ei räägi, tal on lihtsustatud viiped, millega ta üritab meile selgeks teha, mida ta soovib, kõndis ka kehvemini ja kui külalapsed teda mõnikord norisid, siis ma astusin tema kaitseks välja, aga ma ei võtnud teda erilise lapsena vaid täitsa tavalise lapsena," ütles Nelli.
Nelli sõnul on ta senimaani venna jaoks pigem autoriteet. "Suhtlemine vennaga on õpetanud mind ka, andnud mulle väga palju oskusi erinevate inimestega suhelda. Karl on meie pere üldse väga palju õpetanud ja kujundanud meid sellisteks inimesteks nagu me praegu oleme."
"Ma olen mõelnud, miks ma olen teinud mingeid valikuid oma elus, ja see ongi tänu Karlile. Pigem sellega, et ta on osa meie perest ja loomulikult on hetki, kus ei olnud temaga lihtne, kus ta tahtis tähelepanu ja võis seetõttu muutuda agressiivseks ning võib olla need olid mingid hetked, kus ma parema meelega läksin trenni ja olin seal pikemalt, selle asemel et varakult koju tulla. See ei olnud see, et kodus oleks olnud halb, aga võib olla mõjutas seda, miks ma tahtsin ka seal trennis käia. Või miks mulle meeldis laagrites olla, see oli vaheldus," mõtiskles Nelli.
Palju juhtus veidraid õnnetusi, kui ema oli klassijuhatajaks
Leelo on olnud ka Nelli õpetaja ning klassijuhataja. Nelli sõnul mäletab ta sellest perioodist huvitavaid seiku. "Emal olid kõik reeded vabad ja ma mäletan kõike seda, mis siis juhtus, kui ema koolis polnud. Kohe esimesel nädalal viskasid poisid katkist vinüülplaati klassis ja mina sain sellega vastu silma. Järgmisel reedel jäid mul sõrmed WC-ukse vahele."
"Kui me lõpuks jõudsime 6. klassi ekskursioonile Kihnu, siis sain kõigepealt palliga vastu pead ja siis leidsime sõbrannaga mustad šašlõkivardad, millega oli vaja teistele demonstreerida, kuidas vehklemine käib. Sõbranna oli nii täpne, et torkas selle musta varda mulle kahe sõrme vahele. Järgmisel päeval alles saime EMO-sse, aga õnneks ema oli kaasas ja kõik läks hästi," muheles Nelli.
4. klassi alguses läks Nelli vehklema. "Läksingi ise. Ma ei teadnud vehklemisest mitte midagi ja alguses ei saanud midagi eriti aru ka. Mulle pigem meeldis trennis käia, sest seal oli lõbus ja tore, meil oli kõigiga hea kontakt. Suvel tahtsid kõik alati laagrisse minna," meenutas Nelli.
Kõige olulisem on lasta sportlasel endal mõelda
"Mulle on sobinud kõige rohkem selline variant, et alguses, kohe põrast võistlust ei öelda mulle midagi, ei head ega halba. Sportlasena sa tahad elada kõik need emotsioonid kõigepealt ise uuesti läbi. Kui keegi tuleb kohe lohutama, siis sa hakkad ennast haletsema ja kui kohe tuleb keegi pragama, et mis asja nüüd tegid, siis hakkad ka ennast haletsema," selgitas Nelli.
Kõige olulisem on lasta sportlasel endal mõelda. "Las ta seedib kõigepealt oma mõtted ära ja kui ta on valmis arutama, siis tuleb lasta tal seda teha ja mõelda kaasa," lisas Nelli.
"Kui ma tutvusin oma abikaasaga, siis ma ütlesin talle ka, et vehklemine on alati olnud enne sind. Kui sa tahad, siis number kaks koht on sulle, aga number üks koht jääb vehklemisele. Inimene peab ju teadma, millega ta arvestab," ütles Nelli.
"Mul ei ole olnud väga palju aega mõelda, mis saab edasi, sest viimased poolteist aastat ma elasin ainult ühe päeva, 27. juuli, nimel. Ma arvan, et suures osas ma sain oma eesmärgi seal täidetud ja pärast olümpiat jäi korraks sisse selline tühi tunne. Medal jäi küll saamata, samas suured emotsioonid ma sealt sain. Sain sealt võib olla isegi rohkem, kui ma üldse oskasin oodata. Kuna ma olen spordi pärast jätnud mingeid asju tegemata, siis võib olla praegu on see hetk, kus ma pean pilti vaatama natuke laiemalt, võib olla on elus veel vaja midagi teha, see on iga naisterahva jaoks küsimus," mõtiskles Nelli.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Käbi ei kuku...", intervjueeris Sten Teppan