Ajal, kui seksist ja vaimsest tervisest avalikult ei räägitud, tegi raudeesriide taga Eestis revolutsiooni varjunime doktor Noormann all tegutsenud psühholoog. Kuidas vaatab õige nimega Tõnu Ots tänasele Eestile, kus intiimsed ja delikaatsed jutud on saanud esikaane teemaks? Ajal, mil Epp Kärsin oli mudilane ning kõikvõimalikest seksi- ja suhtenõustamistest ei osatud siinmail undki näha, tegi doktor Noormann Eestis seksuaalrevolutsiooni.

Rein Rannap ja Ruja raiusid 1981. aastal Doktor Noormanni laulu sisse, sest temast oli saanud tänapäeva mõistes sensatsioon ja hitt. Keset halli nõukogude argipäeva vastas doktor Eesti ühes loetumas ajakirjas Noorus inimeste suhte- ja intiimprobleeme puudutavatele kirjadele. Kusjuures enamik lugejaid-kirjutajaid ei teadnud toona, et tegu on pseudonüümiga, mille taga peidab end ajakirjanik ja psühholoog Tõnu Ots.

Tänavu möödub täpselt 40 aastat ajast, mil tema megapopulaarne nõuanderubriik suleti. Margit Kilumets otsis 83-aastase VIP-psühholoogi üles, et küsida, mida ta arvab moodsast maailmast, kus muredest, millest varem räägiti sosinal, on saanud esikaante teema?

Maailmamõtestaja

Otsa sõnul ei saa 40 aastat nimetada karjääriks, sest doktor Noormann oli avalikkuse eest varjul ja keegi ei teadnud, et selle taga on Ots ise. "Karjääri tegi Noormann. Keegi, keda polnud olemas. Kõike, mis ma tegin, tegin ma Noormanni nimel. Ma püüdsin selle Noormanni teha nii targaks kui võimalik, aga teda mul õpetada ei õnnestunud, ainult iseenda kaudu. Ja siis ma olen igasugu asju õppinud: küll akadeemiliselt ülikoole mitu tükki läbi käinud, aga ka igasugu kursustel käinud, lõpetanud hüpnoosi kursuse, seksuoloogia olen lõpetanud – seda selleks, et Noormann oskaks nendele teemadele vastata," selgitas Ots.

Noormanni varjunime valis Ots juhuslikult: talle teadaolevalt ei elanud 1977. aastal, mil ta veeruga alustas, Eestis ühtki sellenimelist kodanikku. Ehkki Ots ise nimetab seda tagasihoidlikult ajakirjanduslikuks eksperimendiks, jääb faktiks, et kaheksa aasta jooksul, mil rangelt võttes olematu tohter ajakirja Noorus külgedel tegutses, usaldas Noormannile kirja teel oma kõige intiimsema mure 42 000 noort.

Kliinilise psühholoogi Anna-Kaisa Oidermaa sõnul tegeles Ots 40 aastat tagasi doktor Noormannina samade asjadega, millega tegeleb täna peaasi.ee. "Ma usun, et Tõnu soov on olnud sarnane – jagada oma teadmisi, kasvatada teadlikkust ja toetada. Pani letti tabuteemad nagu seks ja suhted ja proovis inimesi toetada, et nad saaksid nendest teemadest paremini aru ja samas ka tabusid murda," leidis Oidermaa.

"Tunnen Tõnu umbes 25 aastat ja ütleksin, et ta on selline maailmamõtestaja. See on ülikihvt. Vähemalt selle aja jooksul, kui mina teda tunnen, on tal alati mingisugune teooria, mingi mõte, mingi uus suund, millest ta tahab aru saada ja mida tahab ka teistega jagada," lisas ta.

Selliste uute suundade tutvustamise ja nõuannete jagamisega ajakirja veergudel oli dr Noormann juba pikemat aega partei keskkomiteel pinnuks silmas ja ähvardati koguni ajakirja sulgemisega, kuni tollane peatoimetaja murdus ning 1984. aastal rubriigi sulges. Tõnu Ots, kes oli ühtlasi Nooruse peatoimetaja asetäitja, lahkus. Doktor Noormann võttis veel pisteliselt sõna, kuni andis teatepulga lõplikult üle psühholoog Otsale nii leheveergudel, kui ka ajakirjades Nõukogude Naine ja Siluett.

Põlvkondlik pärand

Tõnu Ots õpetas Eesti ja Soome ülikoolides, ta on olnud Eesti valitsuse nõunik ning usaldustelefoni ja esimese perekonnanõuandla asutaja. Fakti, et just Ots on tervet generatsiooni mõjutanud ja laulu sisse pandud doktor Noormann, lobises keegi Nooruse toimetusest välja juhuslikult. Lisaks avalikule karjäärile on Tõnu Otsal kolm last, kümme lapselast ning kaks lapselapselast.

Üks Noormetsa tütardest on arst, kelle vaated on ajapikku isaga veidi erisugusteks arenenud. "Kui ta oli noor, siis ta luges doktor Noormanni ja see oli aeg, kus ta avaldas ise esimesi trükiproove – tema luuletused on Nooruses ilmunud. Siis ta ikkagi uskus minu raviteooriatesse. Nüüd on mingil määral maad võtnud see psühholoogia ja täppismeditsiini vastuolu, nii et ta püüab mulle selgeks teha, et välise tunnuse järgi ikkagi midagi määrata ei saa, et näiteks meeleolud ei ole tõsiselt võetavad asjad. Kui on ikka diagnoos, siis on meditsiiniline ja uuringud ja – ta pole seda küll kunagi öelnud, aga et igasugu uuringud on igal juhul täpsemad kui psühholoogi arvamused," rääkis Ots.

Tõnu tütar Triinu-Mari Ots on tunnustatud perearst, Laagri perearstikeskuse looja, kes isa eeskujul ka meedias sageli ja julgelt sõna võtab. "Talle meeldib igal teemal rääkida ja oma arvamust avaldada ja sellest hetkest alates, kui minust arst sai, siis ta kindlasti tahab ka meditsiiniteemadel minuga väga palju kaasa rääkida ja kuna mul on lapsest saadik selline aukartus temaga suheldes olnud, siis esimestel aastatel ma isegi ei julgenud temaga vaielda või argumenteerida," rääkis Triinu-Mari.

"Nüüd me seda teeme, aga ma pean tunnistama, et tema jääb sageli peale. Mina olen siin viimastel aastatel pseudoteaduse levides omandanud ka sellise kriitilise teadusartiklite lugemise oskuse, aga mulle tundub, et see on asi, mida omal ajal väga ei õpetatud, siis ta kipub seda, mis ta loeb ja enda jaoks kokku paneb, sellise puhta kullana võtma. Et see on see tõde ja nii on," tõdes tütar.

Tütre hinnangul tuleb isa vananemisega suhtelist hästi toime. "Ta teeb täpselt seda, mida võiks teha üks inimene, kes on elus päris palju saavutanud: loeb, uurib, naudib oma töö vilju, suhtleb lastega. Võib-olla on mul natukene kahju sellest, et ta on pisut eraklikuks muutunud praegu – selge, palju eakaaslasi on ka surnud – , aga mulle tundub, et ta sellise rabedusega tõrjub inimesi ka eemale," leidis Triinu-Mari.

"Aga ta ei ole meil kunagi osanud sellist small talk'i. Isegi kui mina tahaks vahel lihtsalt kurta, et "ah, tead, mul oli nii raske päev täna", siis ta kindlasti hakkaks seda mulle ajukeemiaga lahti selgitama, selle asemel, et öelda "tõesti, kullake, sul oli täna väga raske päev!""

Ületootmine ja enesediagnoos

Eesti ilmselt läbi aegade tuntuim psühholoog pole isegi 83-aastasena tegelikult püssi põõsasse visanud: ta loeb erialakirjandust, avaldab artikleid ja nõustab jõudumööda patisente. Kel mure suur, sõidab Tõnu juurde tema Matsalu koju, sest häid psühholooge otsitakse teadagi taga tikutulega.

Tõnu Otsa sõnul on põhjus psühholoogide ületootmises. "See on praegu väga tugev. Ja nagu ikka ületootmise puhul, on ka igasuguseid... Aga praktiseerivaid psühholooge on paraku vähe. Sest see tähendab inimese enda väga tugevat sugestiivset mõju. Kui inimene tuleb minu juurde hädaga, siis ma pean tundma, et olen temast üle. Psühholoog peab töötama inimese ja tema eneseteadvusega, tema alateadvusega – siis on tolku, muidu asja ei saa. Lohutamine ei aita," leidis Tõnu Ots.

Otsa sõnul on ülediagnoosimise asemel mure pigem enesediagnoosimises. "Inimesed on liiga targaks saanud, hakanud ennast ise diagnoosima. Nimetab seda näiteks depressiooniks. Praegu on väga huvitav jälgida, kuidas praegused kuulsused räägivad oma minevikust, kõik räägivad ja kelgivad nagu sellega, et mis ma kõik olen läbi elanud. See on enesediagnoos ja see on teinud väga palju halba. Inimene tembeldab ennast haigeks – depressioon on haigus – aga mure on rohkem sotsiaalpsühholoogiline nähtus," sõnas Ots.

Merevaatega toolid

Tõnul on mere ääres toolid, kus tema patsiendid istumas käivad ja mis on mõeldud selleks, et inimene jõuaks endasse süveneda. "Need toolid on mul selle jaoks, et seal istudes me rahuneme," ütles Ots.

Tõnu toolidelt avanev miljoni dollari vaade pole pelgalt nautimiseks, vaid sinna istudes annab ta kaasa ülesande endasse vaadata. Istumas käivad nii lapsed kui lapsevanemad ja kümne minuti jooksul, mil päike horisondilt merre vajub, tuleb just lastel esitada endale kolm tähtsat küsimust: kes mulle täna aitäh ütles?; kellele mina täna aitäh ütlesin?; ja kas on kedagi, kellelt ma pean veel enne uinumist andeks paluma?

Ka kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa on Tõnuga pikki tunde toolide peal istunud ja maailma asju arutanud. "Ma arvan, et hästi tähtis on kuulda neid lugusid inimestelt, kes on aastakümneid sellel põllul tegutsenud. See annab mingisuguseid nurki ja mõtteid, mida kõrva taha panna või kuidas tulevikus enda väärikas eas tegutsemise peale vaadata," sõnas Oidermaa.

Tõnu Otsa vastuvõtt on tema enda sõnul olnud algusest peale anonüümne. "Ma olin seksuaal- ja intiimsuhete psühholoog. See tähendas tundeid, armastust, intiimsusest. Ja kui inimene tunneb, et ta on selle saladuse kellelegi välja lobisenud, siis tema isiksus jääb anonüümseks. Ta ei ütle oma nime ega midagi. Muidugi on mul nägude peale hea mälu ja kui ma ta tänaval ära tunnen, siis mina ei tohi teda teretada. Sellega annan ma mõista, et "ahaa, sa oled nüüd siin, ma tean küll su saladusi, aga teen näo, et pole näinud ega kuulnud"," muigas Ots.

"Kui ma oleksin ärikas, siis ma oleksin selle rahaks teinud. Saladus on ikkagi õudselt suur väärtus!"