"Olles siin ilmas juba peaaegu 35 aastat eksisteerinud on identiteedi poolest juba päris kriitiline, kui keegi ei tee siiamaani vahet mul ja mu kaksikõel Vivelil. Koputan jällegi ka oma ema õla peale, mis on juhtunud, et ka tema meid siiamaani sassi ajab," ütles laulja ja laulukirjutaja Vivi Sakrits, neiupõlvenimega Maar.

Sakrits teeb kaasa Draamateatri lavastuses "Hamlet", mängides seal üht Jaapani pilli. "Markeerin näitlejate liikumist ja teatud rõhke. See on päris suur väljakuste ka. Tunnen end teatritrupis väga hästi."

Sakritsa abikaasa on ka näitleja. "Teater tõmbab mind ja mida aeg edasi, seda rohkem."

Vabakutselise elu on Sakritsale väga tuttav. "Õnneks mina julgen küsida ja olen seda teinud seda alates 2013. aastast, mil ma lõpetasin Otsa kooli. Pakud ennast mõnda kohvikusse esinema, näiteks. Mida rohkem seda teen, seda julgemaks ma muutun, mul ei ole häbi küsida. Ka "Hamlet" jõudis minuni nii, et olin läbipõlemisega haiguslehel ja postitasin sotsiaalmeediasse, et otsin loomingulisi tööampse ja koostöid, pakkuge mulle midagi. Mulle helistas sõber Lauri Kadalipp, et ta ise ei jõua, aga kas ma oleksin huvitatud "Hamletist"," meenutas Sakrits.

Läbipõlemiseni jõudis ta enda sõnul aastatepikkuse erinevate olukordade ja oma toimingute koosmõjul. "Ka piiride panemine oma töös ja üleüldse ärevus, ma saingi ärevushäire ja sotsiaalse ärevuse diagnoosi. Kõik see, mida ma kogu aeg alla surusin. Lõpuks kõik plahvatas, see oli valus, vaip alt ära ja mõtledki, mis see elu nüüd on," meenutas Sakrits.

Ta pani ärevamaid märke tähele juba varem ja seetõttu otsustas koos kaksikõe Viveliga kevadel minna Santiago de Compostelasse palverännule. "Meil mõlemal oli sarnane tunne, et midagi on vaja kohe ette võtta. See tegi kindlasti mingi asja paremaks, aga juba sügisel ma tundsin, et ma füüsiliselt ei taha enam tööle minna. Mul olid pidevalt peavalud, tunne, et kohe saan närvivapustuse."

Esimesed kaks kuud vaatas ta lage ja mõtles, mis nüüd edasi saab. "Kõik mu tulevikuvaated olid laualt maha pühitud. Tulevikuperspektiiv oli hästi tume. Kes mind üldse sundis haiguslehte võtma, oli mu psühholoog, kes ütles, et nüüd kohe jääd haiguslehele. Tema tegi selle otsuse minu eest," nentis Sakrits, kelle sõnul on tal sel aastal oma sõprade ja lähedastega olnud väga avameelsed ja sügavad vestlused sel teemal. "Paljud on selle kogemuse läbi teinud. Kahju, et me peame selle läbi tegema, aga sellest kogemusest rääkimine on väga tähtis."

Sakritsa sõnul ta väga armastab oma tööd, aga kuna ta ei suutnud ühel hetkel enam tööle minna, pidi ta kogu aeg uusi tunniaegu kokku leppima. "Väga oluline on ka mitte astuda vastu oma sisetundele, ei ütle jah, kui sisetunne ütleb ei."

Pisarad on väga vabastav jõud pingeolukordades. "Mul pole ammu seda olnud, aga mõnikord teen selliseid õhtuid, kus ma tunnen, et ma tahan välja nutta, olgu mis iganes põhjusel, siis panen peale mõned kurvad laulud või vaatan kurbi stseene filmist, mis mind nutma ajab, sest mõnikord on lihtsalt vaja kurbus endast välja saa. Pärast seda on palju kergem olla," nentis Sakrits,

Kaksikutel on käib kõik samamoodi ja ka läbipõlemine tuli neil mõlemal läbi elada. "Paljud mu suhted on läinud sel aastal tugevamaks, aga see, mis Viveliga meil omavahel on toimunud, on saanud täiesti uue tasandi. See on tore, mis sellest välja tuli."

Tõusud ja mõõnad käivad praegugi, aga ta oskab võtta neid palju rahulikumalt. "Tervenemine ei käigi ainult tõusvas joones, tuleb ka natuke mustemad päevad. Ma tunnetan ennast paremini ja oskan oma mõtteid paremini sorteerida," nentis Sakrits.