Eesti suusa- ja laskesuusatamistreener Aita Pääsuke on koos abikaasa Tõnu Pääsukesega treeninud tuhandeid noori suusatajaid.

Poeg Priit Pääsuke lõpetas laskesuusatamiskarjääri 16-aastaselt. "Filmipisiku sain isalt, kes nooremas eas tegelas fotonduse ja filmindusega. Kõigil mu sõprade isadel olid pimikud ja vahendid olemas ja igaüks tegi oma vannituppa oma ilmutusstuudio, näitasime üksteisele oma pilte," meenutas filmirežissöör Priit.

Laskesuusatamise trennis käis ka Priidu neli ja pool aastat vanem õde Kairi, kes lõpetas sporditegemise vigastuse tõttu.

Isa oli väga pettunud, kui poeg spordikarjääri lõpetas

"Isa põdes seda väga, kui Priit sporditegemisest loobus ja kitarri mängima hakkas. Isa oli temas väga pettunud," sõnas Aita, kes poolsalaja poja kitarriõpingud kinni maksis.

"Isa on introvertsem inimene. Me olime spordist terve perega ühel hetkel väsinud. Ema-isa kolisid Hiiumaale. Mina võtsin lõpetamisotsuse vastu aasta-paar varem," nentis Priit.

Aita sõnul on kõik tema enda lapsepõlvemälestused karmid. "Isa sai poliitvangina 25 pluss viis aastat. Kaheksa ja pool aastat oli ära. Ema oli väga noor, mind kasvatas isaema. Vanaema oli kibestunud inimene, suur talu oli temalt ära võetud, kaks poega ja kaks meest oli maha matnud. Ma ei mäleta oma vanaema kunagi naermas ega mind sülle võtmas. Mul pole ühtegi meeldivat mälestust," nentis Aita.

Aita ema leidis teise elutee. "Ema läks teise mehega mujale elama. Kui hiljem ema tahtis mind kaasa viia, siis ma ei tahtnud minna. Mul oli vanaemaga turvaline, ma teadsin, et tema ei jäta mind kunagi maha, ta oli alati olemas. Ema nägin ma väga harva. Edaspidi andsin ma talle kõik andeks. 50-aastaselt sain omale ema, sest ta tuli Hiiumaale kilekott näpus ja elu lõpuni elas seal. Ema ja tütre lähedust ei tekkinud meil kunagi," tõi Aita välja. "Isa tuli tagasi ja abiellus uuesti."

Hirmu oli lapsepõlves palju

Vanaemale absoluutselt ei meeldinud, et Aita sporti tegi ja iga kord kui ta spordilaagrisse läks, ütles vanaema talle, et ära enam tagasi tule. "Ma olin päris andekas sportlane. Päris palju sain vanaemalt vitsa. Pidin väga korralik laps olema, hästi õppima ja varakult koju tulema. Vanaema elas väga raskelt seda üle, kui ma mehele läksin. Pärast abiellumist võtsime vanaema enda juurde elama."

Isa soovis, et tütar läheks keemiat õppima, aga kui tütar eksameid tegema ei läinud, ei rääkinud isa Aitaga aasta aega.

Kui nõukogude aja lõpus tekkis perele Hiiumaale suvekodu, siis seal sai perekond uuesti kokku. "Vanaema elas seal ja vanaisa veetis seal ka päris palju aega. Elu viimasel poolel olid nad natuke nagu tuvikesed, said omavahel väga hästi läbi. Vanaisa oma uue naisega sellepärast lahku küll ei läinud, aga ega uuele naisele ei meeldinud, et tema mees nii palju aega oma endise naisega Hiiumaal veedab," muheles Priit.

Algklasside õpetaja oli inimene, kellega Aita jagas oma suuri saladusi. "Hirmu oli minu lapsepõlves palju. Vanaema ei lubanud mul ka lugeda. Lugesin salaja teki all. Vahel vanaema sai mu kätte ja siis sain riielda, iga kord ma rihma ei saanud, aga vits oli kogu aeg kapi otsas."

"Vanaema vastuseis spordile oli ikka väga suur. Kergejõustikuvõistlustel murdsin oma käeluu ja koju minnes ütles vanaema mulle: "Paras!"," meenutas Aita.

Vanaema näljutas ennast poolsurnuks, kui Aita mehele läks

Vanaema oli vastu ka sellele, et pojatütar mehele läheb. "Vanaema pulma ei tulnud. Ta elas minu abiellumist nii karmilt üle, et näljutas ennast poolsurnuks. Vanaema lootis, et ma enne mehele ei lähe, kui ta ära sureb. Ta sai pärast jalule, elas hiljem meie juures. Tõnu hoidis teda väga ja tohterdas teda isegi rohkem kui mina," meenutas Aita.

Aita ja Tõnu võtsid lapsed igale poole trenni kaasa ja nii ei pidanud Priit ega Kairi lasteaias eriti käima.

"Ema kasvatas läbi dialoogi, isa suunas vaikides, isa ei näita oma rahulolematust välja. Ema ütleb asjad alati välja," nentis Priit. "Trenn oli põnev meelelahutus, seal olid toredad sõbrad. Ka kodu ei olnud meil range."

Kitarripisiku sai Priit ka tegelikult isalt, kes omal ajal ise endale elektrikitarri meisterdas. "Mulle meeldib väga alustada asju. Eks ma viin neid lõpule ka, aga alguse impulss on alati väga oluline. Minule kõige olulisem inimene oli filmikoolis mu õppejõud Jüri Sillart," tõi Priit välja.

"Vägisi ei saa kedagi midagi tegema sundida. Kui Priitu tõmbas muusika ja filmi poole, siis nii on. Põhiline, et nad saavad elus hakkama ja teevad seda, mille tegemisest nad tunnevad rahuldust," tõdes Aita.

Aita tõi välja, et alati ei saagi aru, millised võimed sportlases tegelikult peituvad. "Kes oleks võinud arvata, et Tuuli Tomingas hakkab niimoodi sõitma või Susan Külm, kelle ema ees ja kelle ees ma olen mitu korda vabandanud, sest ma mitu korda varem olin öelnud, et Susanist ei tule mitte midagi," tõi Aita välja.

Aita sõnul on spordis väga raske leida lapsi, kes on andekad ja ka töökad. "Tihtipeale see andekas laps elab mõne aja oma andekuse najal ja kui hiljem on vaja hakata koormusi tõstma, ei ole sportlased selleks võimelised. Paljud ei suuda üle elada seda surnud punkti, mis võistluste ajal pikkadel distantsidel tekib. Paljud murduvad ära ja ei võitle lõpuni. See on ka väga tähtis iseloomujoon, kes suudab selle valu ära kannatada. Kes valu kannatada ei suuda, nendest tippe ei tule," tõdes Aita.

Noorest peast oli treenerina räusakam

"Hea sõna, motiveerimise ja kiitmisega saab palju rohkem kui mõnitamise või karjumisega. Eks ma ka noorest peast olin väga räusakas, aga ajapikku vanusega lihvitakse kõik nurgad maha ja praegu olen ma küll väga rahulik. Närvi ajas mind see, kui lapsed ei viitsinud trenni teha," mõtiskles Aita.

"Meie kodus ka ikkagi vahel närvi mindi. Vahel olid mõned tülid ka. Liiga sügavale need ei saanud minna, sest meie eluviisid olid suhteliselt tervislikud, me kõik tegime sporti. Olime vaimselt tasakaalus ja maandatud inimesed. Treeneri lapsena oli mul teatav mõõdutunne ja distsipliin. Päris mässumeelseks punkariks ma ei hakanud, mul ei olnud vastavat sõpruskonda, valdavalt suhtlesin spordiinimestega, mu sõbrad olid mu trennikaaslased. Kooli distsipliin oli tollal isegi vägivaldsem, koolis võidi toona ju kallalegi tulla, trennis seda kunagi ei juhtunud," nentis Priit.

"Ma olen oma elus ainult üht last füüsiliselt löönud ja see oli Priit, kui ta hakkas trennis teiste ees mulle vastu rääkima. Siis ma panin talle vastu kõrvu. Mul on sellepärast kogu elu kohutavad süümekad olnud," tõdes Aita.