"Poeg Pärtel on Tobiase noorem vend, vanusevahe viis ja pool aastat, tema õpib aednikuks, tal on olnud au olla praktikal presidendi roosiaias. Tal on imeline oskus joonistada," iseloomustas näitleja Triinu Meriste oma noorimat poega.

Triinu vanem poeg Tobias Tammearu teadis enda sõnul juba 14-aastaselt, et tahab pühendunult muusikaga tegeleda. "Hetkel mind vaimustab see, mida ma teen laval ehk et olla toeks teisele artistile ja teha tema elu laval võimalikult mugavaks," tõdes Tobias, kes mängib Nublu bändis.

Vahel on see Tobiase sõnul küll ka tänamatu töö. "Annad kontserdi ära ja siis küsib keegi tagaruumis, et mis sina siin teed, aga ma ei võta seda kunagi südamesse," muheles Tobias.

"Teine pool mu elust on tänu mu vanematele ehk kokkupuude teatriga. Oled ühe lavastuse väljatoomise juures ainuke muusik ja pead selle, millest laval räägitakse tõlgendama helikeelde. See on meeletult põnev protsess," sõnas Tobias.

Vanemate lahutus oli suur šokk

Isa on Triinu jaoks väga suur autoriteet. "Ta on väga rahulik, isa võttis mind võrdsena, meil olid väga pikad vestlused. Isa rõhutas alati, et ära õpi mulle ega hinnetele, õpi iseendale, see on mind väga palju mõjutanud, kuidas asjadesse suhtuda. Ema on mul hästi suur optimist, tema elu pole lihtne olnud, ta jäi väga noorelt leseks. Kord sattus ema mulle helistama hetkel, kui mul oli mingi hästi suur jama. Ema ütles mulle, et mõtle nüüd, kas maailm hakkas praegu teistpidi käima. Ei hakanud ju. Kui on jälle rasked hetked, siis ma mõtlen kogu aeg sellele, et maailm ju ei hakanud teistpidi käima, ja see aitab," tõdes Triinu.

"Kui ma tahan nõu küsida, siis helistan isale, Kui ma olen ahastuses ja mul on vaja emotsiooni maandada ja kaastunnet saada, siis helistan emale," nentis Triinu.

18-aastaselt toimus Triinu maailma kokkuvarisemine. "Siis mu vanemad lahutasid, see tuli mulle väga suure üllatusena, sest mu vanemad ei kakelnud kunagi. Minu maailm tol hetkel ikkagi varises. Nüüd on kõik asjad selgeks mõeldud, räägitud, andestatud, aga alguses ma ei suhelnud isaga poolteist aastat, mul oli vaja olla emaga solidaarne. Ma olin just kodust ära läinud teatrikooli õppima," meenutas Triinu, kes pärast oma noorema venna sündimist hakkas isaga uuesti suhtlema.

"Lapse sünd kaotab ära selle mina-suhtumise ja peresuhted saavad teise vormi," lisas aastase lapse isa Tobias.

Tutvumisest abieluettepanekuni kulus vaid kuu

14-aastaselt tundis Triinu Vanemuises teatri saalis istudes tohutut tõmmet minna lavale. "Hakkasin siis meeletult palju teatris käima, vaatasin ära kõik, mida vaadata oli ja ka korduvalt," meenutas Triinu. "Balletid, ooperid, operetid, ühel hetkel ma ei kujutanud oma elu ette selleta, et ma ei läheks näitlejaks õppima. Mul ei olnud ka mingit alternatiivi. Kuna ma eelvooridest kukkusin välja, siis see oli minu jaoks šokk, et ma teatrikooli ikkagi sisse sain. Teatrikool on väga raske koht õppimiseks, ma olin siis kõigest 17-aastane."

Pärnu teatris toimus teatripäeva pidu ja sealt sai alguse Triinu lähem tutvus Peeter Tammearuga. "Aeg pulmadeni oli hästi lühike. Kuu aega pärast suhte algust tuli abieluettepanek," meenutas Triinu. "Peeter on väga karismaatiline isiksus. Hoomamatus ja plahvatusohtlikkus on mind alati paelunud."

Lapse sündi meenutas Triinu kui maailma kõige ilusamat sündmust. "Tundsin ka, kuidas kogu maailma vastutus sel hetkel mu õlgadele langes, tahtsin olla täiuslik ema. See oli absoluutne elu elamus, see üllatas mind kõige paremas mõttes."

Tundis end kodutuna

Tobias on enda sõnul alati olnud kambaliider, sest ta oli alati teistest pikem, istus lasteaias alati laua otsas, oskas juba siis noa ja kahvliga süüa. "Koolis see kõik jätkus. Ma võtsin toona teiste juhtimise kõik enda peale, tänasel päeval ma teadlikult hoidun igasugusest juhtimisest," muheles Tobias. "Ma kipun teiste probleeme enda õlule võtma. Ma näen, kuidas see agarus mingil hetkel karistab."

Kõige hapram oli Tobiase sõnul aeg, kui ta 20-aastasena õppis Amsterdami konservatooriumis saksofoni. "Kodu mõiste muutus minu jaoks täielikult. Tuled jõuludeks koju ja siis on mingid olmeprobleemid, mingisugune nääklemine omavahel, mäletan üht momenti, kus ma tundsin, et appi, mul ei ole Hollandis kodu ja mul ei ole siin kodu, mul ei olegi kohta, kus olla, need momendid võisid trotsi põhjustada," meenutas Tobias.

16-aastaselt kolis Tobias Tartusse omaette elama. "See oli ikka väga hele laks mulle, kui ma sain aru, et tualettpaber ei ilmu lihtsalt niisama koju ja triikimiseks võtsin Youtube´ist lahti video ning öösel kulutasin kolm tundi, et saada särk hommikuseks kontserdiks triigitud. Need asjad võtsid mu täiesti jalust maha," muheles Tobias.

Keerulistel hetkedel tuleb mõelda, et me veel ei tea, milleks see kogemus hea on

"Mind on alati tohutult kõnetanud improvisatsioon, mida ma sain teha juba kaheksa-aastaselt, kui ma pilli õppima hakkasin. Etüüde mängida mulle üldse ei meeldinud," nentis Tobias. "Samamoodi orkestrid ja bändid, kus ma olen mänginud, on mind tohutult innustanud muusikaga pühendunult tegelema. Mul ei tekkinud kordagi tunnet, et ma harjutan ainult iseendale," tõdes Tobias.

Triinu on oma vanematele väga tänulik, et teda usaldati ja kasvatati iseseisvaks. "Tobias ütles mulle ühel väga keerulisel hetkel, kus mina jaoks maailm varises jälle kokku ja ma nutsin telefonitoru otsas, et kuule ema, sa lihtsalt veel ei tea, milleks see hea on. See lause vedas mind tol hetkel sellest olukorrast kõige paremini läbi," on Triinu oma pojale tänulik.

Tobias ei ole pidanud kunagi seda kadalippu läbi käima, et tõestada oma vanematele, et see, mida ta teeb, võiks päriselt tema töö olla. "Et see on minu elu kutse, olla vabakutseline loovisik. Nägin enda eakaaslaste pealt seda üsna palju, kes pidid oma kodus neid pikki vestlusi pidama, et see on see, mida nad tõesti tahavadki päriselt teha," tõi Tobias välja. "Mul on olnud väga muretu lapsepõlv ja paljust, mida mu eakaaslased on pidanud läbi elama, on mind säästetud."